Noor lesbi: kooseluseadus pani mu vanemad mind põlastama

 (149)
V-Day in Narva
V-Day in NarvaFoto: Sergei Stepanov, NPA

Eelmisel nädalal võeti riigikogus vastu kooseluseadus. Tore tõesti, ent ma ei usu, et see minu elu kuidagi paremaks teeb. Elan koos naisterahvaga, aga mingit lepingut me oma suhte kinnistamiseks ei vaja. Kogu kära seaduse ümber aga tundub mõjuvat kui raske haamer — vanemad ja konservatiivsemad inimesed vihkavad homosid veelgi enam.

2008. aasta algul tulin vanemate ees kapist välja. Olime ühel väljasõidul Lõuna-Eestis ja läksime mingi totra teema pärast raksu. Oli vist põletav küsimus, kas peaksin oma auto hooldusesse viima või võib selle edasi lükata. Mõttetu, tean. Kui muid argumente enam polnud, prahvatasin täiesti teemaväliselt, et mulle meeldivad naised: nii on ja jääb. Vanemad olid šokis, et nende tütrega võis nii minna. Olen ainuke laps ka, seda hullem, enam pole midagi päästa.

Homoteema jäi tabuks

Pea pool aastat oli meie vahel kui müür, me küll suhtlesime formaalselt, aga seda teemat me ei puudutanud. Jõulude paiku hakkasime taas rääkima ja suhted paranesid. Homoteema jäi meil alati siiski tabuks. Kui ei räägi, siis pole olemas, või kuidas? Kaks aastat tagasi otsustasin neile oma tüdruksõpra tutvustada, olime selleks hetkeks olnud koos juba 1,5 aastat. Tundus kuidagi kohatu, et elan topeltelu, kus vanemate ees naeratan ja räägin, kui hästi kõik on, aga ei ütle, miks on hästi. Võtsin julguse kokku ja tutvustasin neile oma kallimat Reelikat. Asi läks ootamatult ladusalt, ju olid vanemad selleks hetkeks juba leppinud, et mind enam muuta ei saa. Ma ei hõõru suhet neile pidevalt nina alla, aga aegajalt ikka räägime ja ema ikka küsib, kuidas meil läheb. Hiljuti kolisime suuremasse korterisse ja vargsi mõtlen, et tahaks ikka last ka. Lapsendada? Spermapank? Variante on, me veel mõtleme.

Seotud lood:

Sai sõpradelt sõnumeid sisuga: õnne! Viimaks võeti vastu!

Jutt siis kooseluseadusest. Ma saan täiesti aru, et see on märgiline samm Eesti ühiskonnas, selle üle on mul hea meel. Sisuliselt aga tunnen, et näiteks mina seda ei vaja. Oleks tõesti samasooliste abielu lubatud, siis seda ehk küll. Aga mingi leping näitamaks, et oleme koos? Ma armastan inimest ja usun, et saame oma asjad niigi aetud. Miskipärast kahtlustan ka, et see võis olla vaid hetkeline „õnnepuhang”. Rakendussätted on vaja ka veel vastu võtta ja see juhtub ilmselt pärast riigikogu valimisi. Kui peaks saama võimule koalitsioon, kus on IRL, siis tõmmatakse ilmselt kogu seadusele vesi peale.

Kes homosid vihkasid, vihkavad nüüd veel enam.

Aga see selleks, küsimus on ka laiemas plaanis ühiskonna suhtumises. Seadusepügal muudab meid demokraatlikumaks ja sallivamaks välisriikide silmis, aga mitte meie riigis sees. Kes homosid vihkasid, vihkavad nüüd veel enam. Neile jääb mulje, et nende arvamuse peal trambitakse ja vähemus saab kõik, mis tahab. Meenub see, kui aastate eest oli Tallinna tänavatel kord aastas geiparaad. Kui palju viha see õhutas. Mu enda vanemad on praegu hakanud mind ja mu suhet taas võõristama. Nad loevad internetikommentaare ja meediakajastusi. Nad pole nii rumalad, et Varro Vooglaiu suunas õhkaks, aga seaduse vastu võtsid sõna ka lugupeetud inimesed, paljud mõistlikud poliitikud jne. Vanemad elavad ka väikeses kohas, seal otsi tikutulega taga kedagi, kes kooseluseaduse pärast rõõmustaks. Kui varem pidasid vanemad mind ikkagi normaalseks, siis nüüd tundub neile, et olen ikkagi nö kõrvalekalle, omamoodi sekt, kes oma seadused riigikogus läbi surub. Meediastki olen lugenud diskussioone, et antud küsimus lõhestas ühiskonna jäigalt pooleks, aga nii ongi.

Inglite aeg