Mu lugu on üpris tüüpiline — vanaema sai kahjuks infarkti. Mälu on enam-vähem taastunud ja reaalsust ikka osaliselt tajub, aga füüsiliselt ei saaks ta kuidagi üksi hakkama. Tema poeg, minu isa on veel igati tööeas, samuti ta naine. Neil poleks ei materiaalselt ega aja poolest võimalik täiskohaga hooldamisega tegeleda. Sama lugu on minul, elan üksi ja käin tööl. Kui ma ei käiks tööl ja hooldaks, kes siis mu arved maksaks? Pluss muidugi see, et kõlab ehk egoistlikult, aga ma tunnen, et 25-aastaselt on mul veel palju panustada karjääri, õppimisse kui ka tulevikus pereellu.

Nii ongi vanaema juba neli kuud ühes Eesti hooldekodus. Väikelinn — ilus ja väliselt hubane maja, suur aed. Olin alguses väga õnnelik, et sinna koha saime, sest see polnud sugugi lihtne ülesanne, tahtjaid on kahjuks väga palju. Ühiskond vananeb ja paratamatult ei olegi perekondadel tihtipeale teist väljapääsu. Tõsi, eks muidugi rahaline pool mängib rolli, kellel ja mis võimalused. Meil on tavaline riiklik kodu ja seegi maksab 700 eurot kus, pension katab sellest veidi üle poole, muu maksame juurde.
Mul oli näiline naiivne ettekujutus, et elu on seal ilus — vanaema vaatab päeval oma seebikaid, võimalusel isegi loeb midagi (silmanägemine veel korras), antakse hästi süüa ja on sõbralik õhkkond.

Pahupidi süsteem: võta kelle asjad tahes

See on praeguseks murenenud. Me isaga ei julge talle enam eriti midagi viiagi. Mu ema kudus ämmale villased sokid. Kuna ma olin just hooldekodusse külla minemas, siis andsin need ise ära, pluss mõned riided veel ja ka raadio, et tal oleks midagi kuulata. Kui hiljem jälle külla läksin, oli raadio kadunud, samamoodi ka sokid ja üks pluus. Jahmusin, kui nägin puhkeruumis samu sokke kellegi teise jalas. See oli septembri alguses. Suvel ma seda täheldanud polnud, aga nüüd koitis — nii ongi, kedagi ei huvita, mis kelle oma. Mustad riided korjatakse kokku ja pessu, hiljem suvaliselt jaotatakse laiali ja pole ime, kui näiteks toanaaber haarabki teise riided. Töötajaskonnal on sellest ükskõik.

Raadio sain lõpuks kätte, kui olin pool maja läbi käinud, see oli ühe teise patsiendi (või õigemini, nagu ametlikult nimetatakse — kliendi) toas. Olen ka vaadanud, et seal on väga eri vanuses inimesi, lihtsalt pikast eluteest väsinud vanainimeste kõrval ka nooremad, kel selged vaimsed probleemid. Mõned neist haaravad kõik, mis ette jääb. Näiteks viid vanaemale küpsisepaki, jätad minutiks valveta — keegi juba automaatsest refleksist selle haaranud ja kuskile nurga taha jooksnud. Kadus ka üks vanaema kell, mille talle aastate eest kinkis vanaisa, kes praeguseks kümme aastat surnud.

Palk on väike, aga empaatia peaks säilima

Mulle paistab, et töötajad nendest asjadest ei hooli. Saan aru — siin ka järjekordne kurtidele kõrvadele minev koputus riigiisade südametunnistusele — et palk on väike, aga inimlikkus… Näiteks seegi, et osa vanainimesi ei saa ju ise tualetis käia ja siis potikesed roojaga seisavad neil praktiliselt voodi kõrval, vahel ei tühjendata neid pool päeva või kauem. Pole mingeid vestlusringe ja ühiseid telekaõhtuid ja ristsõnalahendamisi. Töötajad teevad oma tööd robotlikult.

Tõesti, mõni asi siin riigis muutub, aga hooldekodudes toimuv ja tingimused on ilmselt analoogsed sellele, mis oli ka nõukogude ajal. Mis teeb kõige kurvemaks ongi see, et need pensionärid on ju elanud pika ja enamasti ilusa elu — kasvatanud üles lapsed, teinud tööd, harinud, reisinud… Kõike. Ja elu viimane verstapost on siis säärane.