Noor naine pihib: miks ma ei salli lapsi
Olen aega-ajalt mõelnud laste ja laste saamise üle, kuigi ma olen alles 22.aastane ja üliõpilane.
Nimelt mõtlesin küsida,et kas ma olen ainuke või esineb seda paljudel naistel/neiudel, et mingi hetk sa vaatad seda titte ja mõtled,kui tore oleks, kui endal oleks laps koos oma armastatuga. Ja siis mõni teine kord ei salli neid tittesid kohe silmaotsaski.
Tihti tuleb selline blokk peale siis, kui sõbrannad kokku saavad ja hakkavad lastest ja rasedusest pläkutama. Kindlasti tuleb mingi hetk sisse see, et hakatakse ennustama, kes kõige ennem lapsed saab jne. Miskipärast on see mulle nii vastukarva, kui naised räägivad ainult lastest ja rasedusest ja meestest. Ma mõtlen kohe, et kas nagu muud elueesmärki polegi naistel, kui ainult neil teemadel jahvatada. Ja siis tekib mul trots laste vastu, sest ma näen neis natuke kui minu vabaduse ära võtjaid, nuhtluseid ja kui edasist “elu mõtet”.
Tähendab, mind häirib see, et naised seda lastesaamist nii ülistavad ja ma ei tea mida kõike veel. Minu arust on laste saamine loomulik protsess inimestel ja sellest ei peaks nii tähtsat numbrit tegema.
Teiseks kui ma vaatan bussis, õues, poodides lapsi… siis ei salli ka, sest nad virisevad ja nõuavad kogu aeg midagi. Ja ema jookseb järgi või siis vastupidi, on nagu zombie ja lülitab end lapsest välja. Ma mõistan, et lapse kasvatamine on raske ja kuna õpin psühholoogiat, siis olen vägagi kursis lapse arengu protsesside ja faasidega ning tänu sellele olen mõistnud, kui tänuväärset tööd tegelikult emad teevad. Aga ikkagi ma ei salli, kui keegi neist juttu teeb ja hakkab titehäälega rääkima, kui nunnud lapsed on. Mind ajab selline suhtumine nagu ärevaks.
Kindlasti tean seda, et ma pole lapse saamiseks vaimselt küps ja eks see ole ka üks võtmefaktor minu praeguses suhtumises Ma loodan, et te ei materda nüüd mind sellepärast, et ”näe, ise õpid psühholoogiat ja siis ajad sellist neurootiku juttu”, vaid mõistate, et ma olen inimene oma inimlike tunnete ja mõtetega. Mind lihtsalt väga huvitab selline reageering enda puhul, kuna ma olen väga empaatiline inimeste ja loomade suhtes ja üldiselt ka laste, aga mõte last saada… seda ma ei salli millegi pärast.
Olen mõelnud, et võibolla ma ei salli, kuna mul pole lastega kogemust ja pole endal last, ehk siis ”võõras asi hirmutab mind ja kutsub esile rünnaku” või siis tõesti ma pole väga lastesõber. Samas ma usun, et kui ise lapse saan, siis oma laps ikka mulle meeldib, aga just teiste inimeste tited on need, kellega mul pidevalt see dilemma tekib.
Seega küsiks, et kas on mõni naine/neiu samasuguste mõtete küüsis olnud ja kui on, siis kas need on peale enda lapse sündi muutunud või on miksi muu teie suhtumist muutnud. Kas tegu võib olla tõesti evolutsioonilise aspektiga, kus me näeme teiste järglastes endale ohtu (ressursside mõttes) või on see lastearmastus väga individuaalne? Mis te arvate?