Töötan õpetajana ühes maakoolis. Mõni aeg tagasi arvasin, et meieni see pekibuum ei jõua — linnas ju kõike seda rämpsu rohkem — aga võta näpust. Selle seitsme aasta jooksul, mis ma siin koolis olen tunde andnud, on vahe täiesti märgatav. Lapsed aina kosuvad ja kosuvad, lapsevanemad näevad aga pindu õpetajate silmas, palki enda omades mitte. See süüdistuste tulv, mis õpetajate kaela langeb on uskumatu. Küll sunnime me neid liiga palju õppima ja nii ei jõuagi nad trenni. Küll on kehalise õpetaja liiga karm, kui lapsi suusatama või jooksma sunnib — trenn võib ju haigeks teha!

See suhtumine on lihtsalt uskumatu. Vanemad on muutunud niivõrd mugavaks, et tervisliku toidu asemel lükatakse nüüd poolfabrikaadist kanapallid nina alla ja õhtune jalutuskäik on asendunud tahvelarvuti ekraanil näppude liigutamisega. Mis siin siis selle laste ülekaalulisuse üle siis üldse imestada on. Võtke end ometi kokku ja vaadake tõele näkku — teie ise olete need, kes oma lastele eeskuju näitama peavad!