Noor pereema: mees teenib minust vähem, ja siis? Mind see ei häiri!

 (24)
Kaubandus - inimesed harjuvad eurodega
Pilt on illustreerivFoto: Ilmar Saabas

Miina räägib, kuidas tema peres on suurem rahateenija tema, mitte abikaasa. Ent sellest ei ole probleemi, nad saavad hakkama. Miina ei kadesta oma sõbrannat, kes raha nimel nädala sees 24/7 tööd rabab ja raha nädalavahetusel maha joob. Pereelu on kõige tähtsam.

Miina lugu:

Lugesin mõni päev tagasi Naistekast Andra lugejakirja, kes kurtis, et mees valetas talle, et on rikas. Ta muidugi rõhutas seal veel, et ega see poleks midagi muutnud, kui mees oleks kohe öelnud, et on vaene. Tema kirjelduste põhjal ma siiski arvan, et ta poleks sellele mehele pilkugi pööranud, teades, et rahakott on tühi. Suva see iseloom, raha loeb! Ma tean nii paljusid naisi, kes räägivad ilusat juttu, kuidas neid ei huvita, palju mees teenib. Ikka ühine klapp on tore jne. Neid naisi pole ma kunagi näinud meestega, kes ei teeniks vähemalt kolmekordset Eesti keskmist palka. Kuidas sa selle iseloomuga end kurssigi saad viia, kui näiteks mees rabab kuskil välismaal tööd teha, et sulle pidevalt raha üle kanda? Teatriskäimise asemel vestlete ehk kord nädalas Skype’is, aga seegi on ju armastus – ikkagi rahaline tagala on kindlustatud.

Seotud lood:

Raha pole meie peres teemaks

Mind ajab see nii vihale, sest olen õnnelikus abielus ja meil on kolmeaastane laps. Mees teenib minust tunduvalt vähem, aga meil pole see kunagi probleem olnud. Kui tuttavaks saime, ei kerkinud isegi küsimust, et mees peaks meeleheitlikult mulle midagi välja tegema või vastupidi – et mina teen välja ja üritan meeleheitlikult näidata, et ma olen nii ideaalne, et suudan isegi mehele välja teha. Mis vahet seal on! Nii palju räägitakse kogu aeg rahast ja see on tüütu. Mu mees töötab tegelikult ühes väiksemas meediaväljaandes ajakirjanikuna. Kui mõni lugeja on ette kujutanud, et see töö on lust ja lillepidu, et saad rääkida kuulsate inimestega ja raha muudkui jookseb, võin kinnitada, et ei. Üldiselt käin lapsel lasteaias järel mina, kuna mehe jaoks kell tavaliselt 17.00 ei kuku. Ikka mõni allikas ei vasta või ülemus annab uue teema, millest kirjutada. Ma olen sellega juba nii harjunud, et ma isegi ei püüa nokkida või soovitada tal mõni muu amet leida. Palk on küllalt kehv, aga ma näen, et ta hoolib oma tööst. Ma olen veendunud, et kui inimene armastab oma tööd, siis armastab ta ka oma perekonda. Võtame ju kõik stressi, mis saame töölt, koju kaasa.

Maksab see, kellele arve ulatatakse

Mul on suurem palk jah, aga me isegi ei räägi sellest. Klapitame rahad kokku ja vaatame, mis ostame. Kui tulevad arved, maksab see ära, kel parasjagu netipanga PIN-koodid lähemal. Reiside jaoks kogume raha koos ja väljas söömas käies maksab see, kellele ettekandja parajasti arve ulatab. Pole olukorda, et kuu lõpus mees põeb, et temal on nüüd oma palgaraha otsas, meil on ühine eelarve ja nii me ka käitume.

Mu ema on selle põlvkonna inimene, kes arvab, et mees peab katuse pea kohal hoidma ja raha teenima, naine ikka olgu kodune ja kasvatagu lapsi. Tänapäeval see nii enam ei toimi. Mul on valus kuulata, kui ta vahel ette heidab, et miks mu mees närune ajakirjanik on, et see pole mingi õige amet, millega peret üleval pidada.

Me elame Tallinnas Nõmmel, meil on ilus korter ja armas laps. Ma ei näe, et meil millestki puudust oleks. Jah, hirmkallist autot me liisida ei jõuaks ja reisideks kogume ka tükk aega, aga mis vahet seal on.

Teine äärmus: töö- ja joomatsüklid

Mul on üks sõbranna, kes on veel vallaline. Pole ka imestada, sest põhimõtteliselt on ta abielus oma tööga. Põhitöö kõrvalt teeb kogu aeg lisaotsi, näiteks praegusel koolilõpetamishooajal vaatab baka- ja magistritöid üle. Parandab seal kirjavigu jne. Ta on nädala sees praktiliselt 24/7 hõivatud. Reedel ta siis läheb välja ja ütleb, et on vaja pingeid maandada – joob end purupurju, laupäeval võitleb pohmakaga ja läheb siis uuesti välja. Pühapäeva hommikul on veelgi karmim pohmakas. Esmaspäeva hommikul on enam-vähem taastunud ja algab 24/7 töötsükkel. Ja see kordub nädalast nädalasse. Tal on palju raha ja pidevalt eputab oma uhke kesklinna korteri ja uue tehnikaga, aga on see siis elu, mille poole püüelda?

Ma usun, et olen rahul ka selle idülliga, mis mul on. Las mees töötab ajakirjanikuna ja saame kolmekesi hakkama küll. Vaikselt mõtlen isegi selle peale, et teine laps saada. See on suurem õnn kui uus iPhone või 100eurone vein kuskil vanalinna baaris.