Talvel on kõik korras, kuid nii kui suvi kätte jõuab, hakkab mees salaja ilma sõnagi ütlemata kodust ära käima. Kõnedele ei vasta ja kui ta kunagi kätte saan, vastab mulle purjus mees, kes lihtsalt sõimab, solvab ja räägib, kui head on kõik teised naised.

Koju ilmub alles vastu hommikut või järgmisel päeval. Kui ma talle ütlen, et ei suuda sellist elu elada, siis ähvardab enda üles poomisega, vannub armastust minu ja laste vastu ning lubab muutuda, kuid seda kõike vaid uue nädalavahetuseni.

Siis tõmmatakse jälle nosu täis ja ei ole vaja ei naist ega lapsi. Kuna ta käib tihti komandeeringutes, oli ta enamiku eelmisest suvest tööl. Iga õhtu peale tööd saadi naistega kokku, joodi nendega ja mõned korrad jäädi sinna ka ööseks. Kui teada sain, öeldi et tema magas teises toas ja üksi.

Samuti tulid eelmisel suvel mulle kirjad naisterahvalt, kes väitis, et tal olevat mu elukaaslasega suhe ja et nad saavad lapse, mida mu mees samuti eitas ja palus mul selle neiu ära blokeerida.

Ükskord helistas mulle komandeeringust, ise jumala purjus ja ütles et olen halb naine, kuna ei lase tal teiste naistega olla. Järgmisel päeval sain ühe tütarlapse käest teada, et mees oli palunud teda suudelda ja lubanud minust ja lastest lahti öelda.

Kõik rahad, mis teeniti, läksid kas auto peale või joodi lihtsalt maha ning koju ei jõudnud praktiliselt midagi ja temal oli ikka õigus. Üks hetk viskas mul lihtsalt nii üle, kolisin lastega välja, elasime kuu aega lahus. Sel ajal tema jõi, laaberdas ringi, avaldas teistele naistele armastust ja siis tuli ta minu juurde jutuga, et on valmis minevikuga hüvasti jätma meie pärast ja tõesti ennast perele pühendama, sest ei taha meist ilma jääda. Kuid kuna ma ei olnud nõus tagasi kolima, kolis ta ise meie juurde.

Kõik oli ilus ja tore, kuni hetkeni, mil hakkas taas pihta töö hooaeg. Hakkasid jälle peod, valed, joomised jne. Samuti tuli mulle kõri kallale ja on paar korda poissi nii kakkunud, et väikesel lapsel sinikad järel.

Kui räägin lahkuminekust ja laste toetamisest, siis ütleb, et laseb end kinni panna ning ei pea ka lastele elatist maksma. Enda vigadest ta aru ei saa ja ütleb sellise teo peale, et oleme ise süüdi, et ta närvi ajasime.

Eile siis avastasin, et kui tema on komandeeringus, joob ta jälle pidevalt seal, sebib uusi tutvusi teiste naistega Facebookis, ning vabanduseks ütles, et ma olen loll ega saa aru, et ta armastab mind ning otsib tutvusi teiste naistega vaid suhtlemise eesmärgil.

Kas see on normaalne, et kui mehel on kodus naine ja lapsed, keda ta armastab, siis mees igal võimalusel kas joob või istub garaaži all? Ning kas selline mees, kes oleks oma naisega rahul, otsiks paaniliselt tutvusi ja kokkusaamisi teiste naistega?

Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Hirmutav on võtta need 2 last ja jääda üksi, kuid tundub, et midagi ei muutu ja lolliks teeb ta vaid mind. Olen kindel, et mu lapsed vajavad armastavat pere ja kohta, kus nad saavad end kindlalt tunda. Kas tõesti olen mina see, kes kujutab ette, et see pole normaalne elu või mind lihtsalt lollitatakse?