Ega ma plaaninud seda saadet muidu vaadata, aga mul on teismeline poeg ja tema oli saate alguseks teleka ees platsis. Mina toimetasin oma asju edasi, aga ühe silmaga jälgisin saadet ka.

Eks ma kergitasin ikka vahepeal kulmu, kui 16-aastasele neiule hädasti 347 eurot maksvat Michael Korsi käekella vaja oli või kui ta rääkis, millise firma kosmeetikat üldse kasutada kõlbab. Aga see oli lihtsalt imestus, mitte hukkamõist, sest  pole minu asi, mida teised inimesed heaks eluks vajavad.

See on nii seni, kuni asi on asjades. Aga kui tõusiklikkus hakkab väljenduma suhtumises ja maailmapildis, siis ma enam nii rahulik ei ole.

Saates taheti neiule näidata, et ka odavamalt on võimalik end ilusasti riidesse panna ja selleks viis stilist neiu ja ta sõbranna kaltsukasse. Tüdrukud olid enam-vähem suremas, sest no “appi kui mõttetu”.

Ka see on okei. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Teismelised ju ka alles — nad peavadki kriitilised olema, see on selle arengufaasi osa. Mis mind masendas, oli tüdruku ema suhtumine. Kui tütar talle roosa võlts-Chaneli käekoti ulatas (mille peale polnud muidugi muud emotsiooni, kui et ema küsis, et “see on ju võlts?”) ja rääkis, et ta ostis selle second handist, siis oli ema automaatne reaktsioon selline: “Aga mis siis, kui mõni tuttav oleks teid seal näinud?”

Mul ei ole sõnu… Päriselt on sellised inimesed olemas?! Nii piiratud ja ainult iseenda “positsioonile” mõtlevad? Olgu, ma tean ju, et on, aga see on ikka nii masendav, et on perekondi, kus elu põhiväärtusteks on raha, edukus ja olemine “naabrist parem.” Neid väärtusi antakse edasi ka oma lastele. Sellised inimesed teevad mind ühtaegu kurvaks ja kurjaks. Maailmas on palju häid inimesi, kes aitavad neid, kes ei tule nii hästi toime ja teevad kõik, et muuta maailm paremaks paigaks, kui see on. Ja samas on nii palju inimesi, kes ei suuda mõelda millelegi muule kui iseendale…

Oeh, ma tean, et võitlen tuuleveskitega, aga inimesed, palun — olge normaalsed! Mul on lihtsalt nii raske mõelda, et on nii palju inimesi, kes kasvatavad oma lastele sisse usu, et kõige tähtsam asi maailmas on raha, mitte armastus. Ja et elu absoluutne põhieesmärk on olla naabrist parem. Ning minu poeg peab selliste väärtushinnangutega vanemate lastega koos koolis käima.

Kirjutage Naistekale, mis väärtusi teie oma lastele eluks kaasa anda püüate. Palun, proovime tõestada, et enamik perekondi siiski ei ela selle nimel, et teistest parem näida ega pea suurimaks häbistuseks ja maailma lõpuks seda, kui — appi-appi — keegi mõnd pereliiget kaltsuka lähistel peaks kohtama.