Ma olen oma kallimaga koos olnud üle aasta aja ja hiljuti kolisime kokku elama. Kui varem oli nii, et veetsime kõik nädalavahetused koos, sest nädala sees lihtsalt ei olnud nii palju aega teineteise jaoks, siis nüüd on nii, et nädala sees veedame kõik õhtud koos, aga kohe, kui saabub nädalavahetus, on ta kodust läinud kui tuul!

Näiteks ma juba tean, et reedel peale tööd võetakse kodust ratas ja minnakse sõpradega pikemale tiirule ning pärast seda ühe sõbra juurde sauna. Mind kaasa ei võeta isegi sauna mitte — sõbra naine pidavat kodust ära olema ja seega tehakse poiste õhtu.

Laupäeval pole lugu parem, sest siis lähevad nad mingit võidusõitu või muud sarnast vaatama ja siis pärast vaatavad mingit spordivõistlust kellegi juures. Mind jällegi seltskonda ei kutsuta.

See on nii olnud sellest ajast, kui koos elama hakkasime. Oleme mitu korda sellest rääkinud ka ja siis ta ütlebki, et tahab nädalavahetusel pärast rasket töönädalat lõõgastuda. Aga kas siis minuga koos ei saagi lõõgastuda? Oma teada ma ei sunni teda kogu aeg mingeid asju tegema, vaid lasen küll rahus olla. Ja nii mõnus oleks koos filme vaadata, veini juua ja niisama olla. Aga ilmselgelt oleks see mõnus ainult minu arust…

Ega mees ei tahagi enam eriti sellist juttu kuulata, ükspäev koguni käratas mulle, et oma viga, et mul sõbrannasid pole, kellega koos aega veeta. Jah, mul tõesti pole neid eriti — aga minu meelest ongi normaalne sellises vanuses (oleme 30 ringis) ikka rohkem oma armsamaga aega veeta kui sõprade/sõbrannadega.

Kas kellelgi on veel nii, et mees eelistab sõpru oma elukaaslasele? Mida ma tegema peaksin, et mees ka minuga aega veeta tahaks?