Nördinud ülemus: tänapäeva noored arvavad, et töö peab eriti lihtne olema ja ei pinguta üldse!
Olen turundusjuht suures firmas ja üheks minu tööülesandeks on mõistagi uute töötajate väljakoolitamine. Mind paneb aina enam imestama, kui vähe tahavad pingutada äsja ülikooli lõpetanud noored.
Muidugi ei saa ma öelda, et kõik noored oleks laisad ja lohed, aga seda suhtumist, et makske palju raha ja võib-olla ma siis midagi teen ka, on liiga palju. Ma olen oma asutuses töötanud juba üle kümne aasta, aga mäletan oma esimesi kuid selles firmas — töötempo tundus mulle täiesti meeletu ja kõik tundus nii keeruline. Ma oli piinlik, kui palju ma abi küsima pidin, aga sain aru, et ainult nii saan ma asja selgeks. Istusin õhtuti kauem tööl, et kõik selgeks ja tehtud saada ega tulnud selle pealegi, et võiks teisiti olla — minu jaoks oli loomulik, et iga algus on raske.
Tänapäeva noored aga eeldavad tihti, et nad tulevad uuele töökohale ja tiksuvad seal rahulikult oma päevad õhtusse ja kõik on veel hirmus õnnelikud ka, et tema suurepärane isiksus nüüd kollektiiviga liitunud on.
Toon näite ka. Hiljuti otsisime uut turundusassistenti. Kuna meie asutuses on head palgad, oli konkurss tihe ja valisime oma arust lõpuks parima välja. See 20ndate esimeses pooles neiu oli katsetel innukas ja näitas üles suurt õpihimu ja motivatsiooni. Seda siis selle päevani, kui ta konkursi võitis ja ta leping sõlmitud sai. Tema esimesel tööpäeval hakkasin talle õpetama meie programme ja muud vajalikku, aga olin veidi häiritud, kui sain aru, et tema innukuse on asendanud mingi nipsakus ja suhtumine, et ta oskab niigi kõike.
Kui talle esimesed tööülesanded hakkasid tulema, ütles ta kõigepealt, et ta teeb ainult ühte asja korraga ja ta ei kavatse kiirustada, sest siis lähevad asjad valesti. Olgu, saan aru, aga tema mõistes mitte kiirustamine tähendas sõna otseses mõttes venitamist… Kui teine turundusjuht andis talle tööülesande, mis vajas kiiret tegelemist ja oleks võtnud kaks minutit, siis ütles ta, et seda ta ei tee, sest see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Ja aina hullemaks see olukord läks. Ta ei küsinud kelleltki nõu, pusis aeglaselt mingite asjade kallal ja tegi valesti. Kui ütlesime talle, kuidas seda asja tuleks tegelikult teha, käitus ta juba peaaegu nagu mingi töökiusamise ohver.
Nojah, kaks nädalat üritasime, aga siis otsustasime tal minna lasta. Ta aga ennetas meid ja teatas ise, et talle ei sobi see töökoht, sest me nõuame asju, mida tema lepingus pole ja pealegi nõuame me temalt ületundide tegemist. Jah, ta oli tõesti vist kahel päeval 15 minutit pärast ametliku tööaja lõppu lahkunud. Samas saabus ta iga päev kohale pool tundi hiljem...
Ma ei saa aru, miks sellised inimesed tööandjate aega raiskavad! Meie peame nüüd uuesti konkursi tegema ja kogu selle katseteralli uuesti läbi tegema. Kust on küll noortel see suhtumine pärit, et pingutada pole vaja, aga head palka tuleb neile maksta?
