Nõutu naine: kas tõesti tuleb tülitsevate naabrite pärast oma kodu maha müüa?
Naabrid on mu täiesti hulluks ajanud! Kui hommikul üles ärkan, on kergendustunne, sest tean, et saan varsti ära tööle minna. Ning pärast tööpäeva lõppu ei taha kohe koju minnagi. Muuseas, asi ei ole üldse mu peres, vaid järepidevalt tülitsevates naabrites. Kaalume mehega juba vaikselt oma kodu müüki panekut, et sellest piinast pääseda. Miks nii?
Mõned aastad tagasi saime mehega rahad kokku ning ostsime Tallinna äärelinna ridaelamuboksi. Jah, põllule. Jah, kinnisvarabuumi ajal! Tegelikult läks meil ostuga õnneks — midagi ei lagune ega saja läbi ja arendaja ei olegi pankrotti läinud, vaid tegi lausa garantiiremondi. Naabrite üle oli ka esialgu põhjust rõõmustada. Kui aus olla, siis tegimegi lõpliku ostuotsuse nende järgi. Kuigi elamu ise meeldis meila ka, siis kui selgus, et naabriteks saab noor tore pere, tegime broneeringu ära.
Kodust endast tunneme rõõmu siiani, isegi pikem teekond Tallinnasse ei häiri eriti. Ainuke, mis närvidele käima on hakanud — naabrid! Ei noh, kui me elaksime sama pere kõrval edasi, siis ehk mitte, aga nüüdseks on sealne olukord täiesti muutunud. Toredast noorpaarist on saanud mingi lahinguväli.
Huvitaval kombel oli meil algus sarnane. Sisustasime vaikselt elamist ning plaanisime last saada. Kui mina esimest titte ootama jäin, lootsin salamisi, et naabrinaine jääb ka kiiresti beebiootele, siis on mänguseltsiline kohe kõrval. Möödusid aastad, kuid seda ei juhtunud. Meie oma mehega saime teise lapse, kuid naabrid mitte. Arvasin, et eks neil on siis probleeme. Oligi! Aga mitte selliseid, nagu mina arvasin! Paar aastat tagasi tulid nad lagedale hoopis teistsuguse uudisega — nemad lahutavad!
Olime mehega veidi šokis küll. Arvasime, et neil on lapse saamisega probleeme, aga mitte selliseid, et lahku minna. Alguses arvasime, et see on mingi tuhin, aga hiljem hakkasime mõistma, et mitte ning harjutasime ennast mõttega uutest naabritest. „Ära muretse, ega siia tuleb ikka lastega pere, sest keskkond on lihtsalt selline,“ rahustas mind mees. Tegin näo, et kõik on hästi, aga tegelikult olin mures edasi.
Paar päeva hiljem selgus, et ega naabrid ei kavatsegi oma kinnisvara maha müüa. Õigemini, nad ei saavat, sest nende laen olevat suurem kui buumi ajal soetatud kinnisvaraboksi hind. Ja üldse, kuna naabrinaisel olevat juba linnas uus kavaler, siis tema kolib välja ning paigale jääb ainult mees. Mu meelerahu tuli tagasi, sest arvasin, et nüüd on kõik korras ning ma ei peagi uute inimestega harjuma hakkama. Oh, kuidas ma eksisin!
Rahu kestis ainult mõned kuud. Siis selgus, et naabrimees ei jaksa üksi laenu tasuda ning peab allüürniku vaatama. Õnneks olevat ta selle ka leidnud, see olevat tema eksämm. Nemad saavat kenasti läbi ning kuna meie endine naabrinaine olevat eluga edasi läinud, polevat see ka talle probleem. Kuidas nad said üldse nii arvata?? LOOMULIKULT ei oli see probleem! Eksämm sai sees elada ainult mõned kuud. Siis oli endine naabrinaine kohal ja tülitseti nii, et terve tänav kajas. Vihaseid märkusi loobiti nii otse näkku kui ka Facebookis. See kõik oli lihtsalt ülipiinlik.
Endine naabrinaine kirjutas mulle e-maili, et ma läheks kontrollima mis asju tema ema seal eksmehe juures ajab. Lolli peaga käisimegi alguses paar korda külas ja rääkisin sellest hiljem ka endisele naabrinaisele. Muidugi tuli sellest lõpuks suur konflikt ja eneselegi ootamatult olime kistud nende kirjavahetustesse. Küll luges üks teisele moraali, et eksämmaga koos elamine ei ole kombekas ning teine turtsus vastu ja käskis oma uue printsiga linnas oma elu elada.
Otsustasime mehega, et meil on ükskõik kes kellega elab ning rohkem meie nende ellu ei sekku. Eks nad mõnda aega veel kraaklesid, aga kuna naabrimehel valikut ei olnud, siis tuli eksämmal ruumidesse edasi jääda. Mõneks ajaks oli jälle rahu majas.
Siis nägin ükspäev juhuslikult poes endist naabrinaist ja selgus, too on lapseootel ning ei olevat enam aega enam ema ja eksmehega tülitseda. Vabandas, et ei ole suhelnud ning kutsus isegi katsikutele. Kusjuures, paari kuu möödudes käis ka naabrimees lausa tordiga vabandamas, et asjad nii pööraseks läksid. Hakkasime tasapisi edasi suhtlema. Kõik oli järjekordselt peaaegu (!) korras päevani, mil naabrimees tõi majja uue naise. Ja selle kõrval tunduvad ammused probleemid lausa lust ja lillepidu.
Eriti kohutavad on päevad, mil eksämmast naabrinaine oma lapselast külla toob. Siis röögib uus naabrinaine kõigepealt lapse peale, kuidas too ei tohi oma asju liivakastist välja tuua või lillepeenrale liiga lähedal seista. Siis röögib eksämm naabrimehe uue naise peale vastu, et ärgu teiste inimeste lapsi kamandagu ning elagu oma elu edasi. Ja kui naabrimees lõpuks koju tuleb ning üritab röökides korda majja luua, saab mõlema naise käest veel kõvemini sõimata.
Ma ei julge isegi nina majast välja pista kui naabrimutid õues on. Kohutav! Ükspäev oli selline tunne, et naised lähevad kohe-kohe omavahel karvupidi kokku ja hakkavad murul maadlema. Et poodi minna, passin ka peale, et kedagi õues ei oleks ja hiilin siis ruttu välja. Tegelikult on see ju lausa ebanormaalne! Inimene peaks ikkagi saama oma kodust rahulikult väljuda.
Ohkama võtab. Kas tõesti tulebki välja kolida või on veel lootust, et see olukord laheneb kuidagi paremini?
