“See tüli saab meil alguse absoluutselt igal talvel. Kuna koos oleme elanud viis aastat, siis see teeb viis talve. Minul on ausalt öeldes megalt kopp ees. Ainuke mõnus asi talvel on minu meelest üliodavad puhkusereisid soojale maale. Kuna käime mehega täiskohaga tööl, on meil ju ikka neli nädalat puhkust võtta. Kaks nädalat sellest võtame alati suvel, kolmandaga teeme nii, et vahel saame teha tänu nendele päevadele pikemaid nädalavahetusi ja neljas jääbki siis talveks.

Võite ju mõelda, et kui mina tahan palmi alla peesitama ja matkama minna, ning mees tahab Alpidesse suusatama minna, miks me siis eraldi ei tee neid asju? No me olemegi paaril aastal teinud, aga siis on alati tüli majas, kus tema meelest ma peaksin ka suusatamise või lumelauatamise ära õppima, sest teised paarikesed ju käivad koos mägedes. Samuti ei saavat ma aru, kui äge on ekstreemsport.

Olen proovinud vastu tulla, eelmisel aastal käisin isegi esimest korda õppimas ja proovimas nii suuska kui lauda. Ütlen ausalt, suurte tähtedega kohe — see oli KOHUTAV. Ma kukkusin palju ja üritasin kuidagi mäe peal end püsti ukerdada, samal ajal kui tema minust mööda tuhises ja täiega nautis. Ma vihastasin ikka täiega.

Üldse ei tea, mida selle talvepuhkusega teha. Kompromiss oleks ju see, et üks aasta teha nii, nagu mina tahan ja teine aasta nii, nagu tema, aga see pole võimalik. Palmi all peesitada ja ilusates kohtades ringi jalutada oskab igaüks, aga mina ei suuda samal tasemel elu sees suusatama õppida ja ega ma ausalt öeldes ei taha ka. Samas maksta mitu tuhat eurot selle eest, et temaga lihtsalt kaasa minna ja kuskil mäemajakeses passida, sel ajal kui tema mäest alla kihutab, tundub ka ikka ülimõttetu.

Võiksime ju jah eraldi veeta seda puhkust, aga äkki on ikka kuidagi võimalik leida mingi lahendus, milleni me kumbki veel jõudnud pole.

Andke palun nõu, mida teha. Mis oleks see õige kompromiss?”