Ausalt öeldes esimesed paar päeva oli päris nukker. Sain küll käia õues ja veebi kaudu sõpradega suhelda, aga tundsin end jube üksikuna. Polnud kellelegi kaissu pugeda ega kellegi puudutusi, olgu need kasvõi kolleegi kallistus või sõbranna hell silitus.

Aga siis võttis minuga möödunud nädala keskel ühendust üks mu eksidest, kellega kolm aastat tagasi suhte lõpetasime. Polnud temast ammu midagi kuulnud, aga siin ta nüüd oli ja uuris mult, kuidas mul läheb? Mõtlesin, et haaran härjal sarvist ja vastasin: "Samal ajal, kui kõik mu sõbrad kodus seksivad, pean minema üksinda kodus iseendaga hakkama saama..."

Süda tuksus meeletult, kartsin, et siin meie vestlus lõppeb ka, aga tema läks hoopis teemaga kaasa. Teatas mulle, et tal sama jama ja ehk saame me teineteisele abiks olla. Ja miks mitte, videokõnesid saab ju teha? Sõnumeid ka saata?

No ja nii ongi kuidagi kujunenud, et kui ühel meist hakkab igav või kumbki tunneb end üksikuna, suhtleme teineteisega ja vahel lähevad need vestlused ikka väga kuumaks. Olen seda lausa igatsenud!

Seega, kui keegi ütleb mulle, et eksiga suhet alustada pole mõtet, siis ma ütlen, et praegu võiks see lausa kohustuslik olla. Kui te mõlemad olete üksi kodus, siis mis sellest halba võiks olla? Ja kes teab, äkki leiate teineteist uuesti?

Mina olen küll hakanud mõtlema, et äkki võiks meist isegi asja saada...?