Ma ei saa öelda, et see mulle haiget ei tee. Ma ei saa öelda, et ma ei ole juba selle ühe nädala jooksul korduvalt mõelnud, et mul on sellest suhtest kõrini ja kohe, kui see aeg läbi on, ma selle ka lõpetan. KUI ta just ei otsusta, et tuleb kodust ära, päriselt minuga elama...

Jah, praegu tundub sellise ultimaatumi tegemine lihtne. Ma ei ole teda pikalt näinud, olen ausalt ka pahane ja sellest, et ta mulle korra ukse taha vaasiga lillekimbu jättis, praegu paraku ei piisa. Oleks see aeg nädal või kaks, aga me ju ei tea, kui pikaks karantiin päriselt venib?

Olen olnud abielumehesse armunud juba üle kahe aasta, 26 kuud, kui päris täpne olla. Olime sõbrad juba ammu, keskkooli ajal ja saime koolikokkutulekul uuesti kokku... armusime ülepeakaela, kuigi koolipõlve ajal ei pööranud me teineteisele kordagi tähelepanu. Nüüd viis aga üks asi teiseni ja lõpetasime selle kokkutuleku, mis tema jaoks oli teises linnas, minu voodis.

Sellest hetkest alates on ta ikka "tööasjus" iga nädal vähemalt korra minu kodulinna sattunud. Naisele ütles, et tal on seal üks klient, kelle juures peab pidevalt käima ja kui ööseks jääb, siis on neil lihtsalt mitmepäevane kohtumine. Ütlen ausalt, kui mul ei oleks praegu sellist kogemust ja mu oma mees mulle sellise loo räägiks, jääksin vist uskuma küll. Nüüd muidugi enam mitte...

Aga, kui nii minu ülemus kui ka tema ülemus teatas, et on aeg mõnda aega kodukontoris töötada, on ta oma kodus ju justkui kinni. Ja mina teda nüüd enam ei näe ja vaevu saame suhelda, sest ega ta seal naisega samas kodus olles ju ei helista mulle. Teeb seda vaid siis, kui käib õhtul "jooksmas" või "kiiresti poes ära".

Aga sellest mulle üksinda kodus enam paraku ei piisa. Pole ju ühtegi teist meelelahutust ka, mis mõtted mujale viiks...