Ilmselt tegi vein oma töö, ühel hetkel läksin isegi tantsima. Vahel on nii meeldiv ennast jälle vabalt tunda. Kell oli vist veidi pärast südaööd, kui peole saabus ka mu tütar Geidi. Ta oli koos oma sõbrannadega. „Oo, ema sina ka siin,“ oli ta rõõmus. Saame väga hästi läbi. Tutvustas mind oma sõbrannadele ja läksid siis jooke ostma. Möödus veel pool tundi, kuni ta tuli mu käest raha lunima. „Sõbrannadel on, aga mul otsas. Tead küll, üür ja siis see kooliasi, raha läks,“ nurus ta. Mis mul emana ikka üle jäi, andsin talle, mis mul kaasas oli. Kuu lõpp, ega mulle endale pangakontole suurt midagi jäänudki. Teadsin, et järgmine päev vaja veel toidupoest ka midagi osta ja ahh, tühja sellega. Lähen koju. Isegi veinivines pidin argiselt kalkuleerima. Nii läkski, et tütar jäi sinna ja minu sõbrannad ka. Mina lonkisin õnnetult koju.

Millest ta siis üldse elaks?

See pole esimene või viimane kord, kui ta mult raha küsib. See ongi meie argipäev ja meie suhte alus. Ema on rahamasin, mis lihtsa küsimise peale alati raha annab. Pin-koodiks on „palun anna“. Oleks mu tütar siis 18-19 ja alles oma elu peale minev, ta on 25 ja saab kevadel 26. Ta on mu ainuke tütar ja tahan talle parimat, mul pole südant talle öelda, et mina teda enam ei toeta. Kuidas ei toeta, millest ta siis elaks?

Keskkooli lõpus jättis ta mitu aastat vahele ja reisis maailmas ringi. Seda toetasin nii palju kui sain. Geidi isa elab juba aastaid Soomes ja midagi andis tema ka. Praeguseks on isa rahakraanid kinni keeranud, ütles Geidile otse, et suur tüdruk, saagu hakkama. Mulle aga ütles, et loll olen, et raha jagan.

Ühel hetkel läks Geidi ülikooli, ta oli siis juba 23. Käib seal siiamaani ja on päevases õppes. Räägib mulle, et tema tahab pühenduda vaid õpingutele ning töö segaks. Ma mõistan seda, oleks kurb, kui ta kooli pooleli jätaks. Samas on selge, et paljud tema koolikaaslased — üldiselt temast nooremad — käivad õhtuti tööl. Just hiljuti nägin neist ühte Rimis. Tundus, et tal oli pisut piinlik mind nähes. Rimi pole just ideaalne töökoht, aga alustuseks kindlasti hea ja õpetab distsipliini ning raha hindamist.

Isegi pesumasinat ei saa osta

Paari aasta eest oli Geidil noormees, siis maksis tema enamasti arved ja nad said ilusasti hakkama. Kahtlustan, et see hea elu võiski Geidi mugavaks muuta ja ta tundis, et ega polegi vaja tööd teha, saab ka teisiti. Kui nad lahku läksid, siis lõputuks nurumiseks läkski. Mu palk pole väga suur, aga saab hakkama. Mul on raske endale tunnistadagi, kui suur osa sellest tütrele läheb. Näiteks enne jõule käis ta sõpradega Londonis, ikka minu raha eest. Vahepeal oli üks koolipraktika Helsingis, seal mingid kulud kaeti, aga kohapealset elu sai ta nuusutada ikka minu kulu ja kirjadega.

Mul oleks vaja koju osta uus pesumasin, aga loen sente ja kardan, et see lükkub teadmata tulevikku. Olen päris õnnetu. Tahaksin elada oma elu. Isegi see väike Kukus käik pani mind mõtlema, et pole mul häda veel midagi, täiesti noor inimene. Pean elama rohkem kui lihtsalt töö ja kodu vahet pendeldades, muidu aastate pärast kahetsen.

Aga kuidas see oma 25-aastasele tütrele selgeks teha? Emasüda ei luba…