Õnnetu ema: tütar häbeneb mind, kuna olen maalt ja vaene

 (126)
Õnnetu ema: tütar häbeneb mind, kuna olen maalt ja vaene
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Oma unistustes kataksin emadepäeva hommikul laua. Küpsetaksin Napoleoni kooki, mis oli lapsepõlves tütre lemmik ja paneksin isegi pidulikumad riided selga. Kunagi meil sellised traditsioonid olid, tütar tõi veel lilli ja kommikarbi. Praegu pole ma kindel, kas ta isegi helistab. Kui ka seda teeb, siis küsib paar küsimust ära, soovib formaalselt head emadepäeva, olekski kõik.

Ma ei tea siiani, mis üldse valesti läks. Kas kasvatasin üles halva tütre? Või olen ise halb ema? Mu tütar on praegu 27, elab Tallinnas ja töötab kuskil advokaadibüroos tähtsal ametikohal. Naljakas mõelda, viimane kord nägin teda seltskonnaajakirja veerul, kui ta käis mingi kohviku avamisel. Kodus Räpinas käis tütar viimati rohkem kui pool aastat tagasi.

Tütre sõbranna hoolib minust rohkem kui tütar ise

Mulle tundub, et ta justkui häbeneb oma tausta. Ma pole tema sõpru praktiliselt näinudki. Tean vaid neid, kes temaga koos koolis käisid. Naljakas ongi, et tema koolikaaslased tunnevad mu käekäigu vastu rohkem huvi kui oma tütar. Talvel oli mu heal sõbrannal, tütre kooliõe Margiti emal 50. juubel. Peol oli kohal ka Margit, kes praegu töötab haiglas õena. Rääkis oma tööst ja uuris, kuidas mul läheb. Ta teadis, et mind kahjuks koondati raamatupidaja koha pealt. Firma, kus olin ligi 20 aastat töötanud pani pillid kotti ja nii olingi õnnestus seisus: mis tööd ikka maal teha? Margit soovitas, et kuna ma üksi elan, ehk müüksin üldse korteri maha ja näiteks üüriksin Tartus või Tallinnas korteri. Suuremates linnades kuluvad head raamatupidajad ikka ära. Ta muidugi arvas, et tütar Sandra saaks kindlasti mind aidata. Tal pole õrna aimugi, kuidas olukord on muutunud.

Seotud lood:

Ma kasvatasin Sandra üksi üles. Õnneks maal väga palju raha ei kulu, sain raamatupidaja palga eest talle mõndagi ikka lubada. Ei jäänud tal ühelgi klassiekskursioonil käimata, viisin teda tihti Tartusse teatrisse. Korjasin veel selle kõrvalt raha, et saaksime paari aasta tagant kuskil reisimas käima. Ma olin nii rõõmus, kui ta sai Tartu Ülikooli juurasse sisse. Selle kõrvalt ta praktiliselt tööl ei käinud, aga mõistsin, sest eriala oli keeruline. Mina ja minu ema toetasime teda nii palju, kui võimalik. Ta ei pidanud elama isegi ühikas, üüris ühe sõbrannaga korterit. Andsin talle igakuiselt taskuraha. Enam mul endal reisimiseks raha ei jäänud, aga kool ei kesta ju igavesti. Ma olin nii uhke, kui Sandra ülikooli lõpetas, siis läks veel edasi magistrantuuri ja sellega sai samuti hästi hakkama. Muidugi nägin kõrvalt, et ta juba muutus. Kui varem oli ta ikka maatüdruk, siis nüüd oli temast saamas linnapreili. Ta ei kibelenud enam maale, vaid rääkis kogu aeg oma suurtest unistustest. Ka Tartu jäävat kitsaks, tore küll ülikooli ajal, aga hiljem tahaks Tallinna või üldse välismaale.

Tütar nähvas, miks talle piisavalt raha ei andnud

Ta on hea suhtleja ning juba kooliajal tekkisid kontaktid. Nii oligi ta pärast kooli lõpetamist 24aastasena peagi palgal ühes suuras pealinna firmas. Tegeles vist mingite eraasjadega — lahutused, pärandiküsimused. Ma täpselt ei teagi, kuigi olen raamatupidajana loomulikult seadustega kursis, jääb igaüks siiski oma liistude juurde.

Alguses käis ta korra kuus kodus, siis korra kolme kuu jooksul. Praegu tundub, et edaspidi juhtub see vaid kord aastas. Viimane kord tuli, siis nähvas mulle, et ma ikka talle omal ajal kõike ei võimaldanud ja et mul pole üldse võimalik teda ka nüüd aidata. Ta tahab osta endale korteri kesklinna, aga siis oleks vaja sissemakset või tagatist. Minu Räpina korter polevat aga pangale piisav. Ta isegi ei küsinud mu käest, kas oleksin üleüldse nõus oma korteri tagatiseks panema (see on kõik, mis mul üldse hinge taga), vaid oli pahane, et sellest ei piisa. Seletas, kuidas teistel tema tutvusringkonnas on ikka tagala palju parem — vanemad juba ise korteri ostnud. Kui ma töö kaotasin, siis ainult ohkas ja arvas, et olen ise süüdi. Ma ei ole talt kunagi rahalist abi küsinud ega hakka ka küsima, pean ise kuidagi toime tulema. Mul on praegu korteri kommunaalvõlad vaikselt kogunenud. Õnneks oli talv soe, küte väga kalliks ei läinud. Käin nüüd paaris kohas koristajana tööl, aga see palk on pisku. Sellega on isegi maal raske hakkama saada. Võib ju tunduda, et vaid Tallinnas on elu kallis, aga ega siis mujal Eestis toit odavam ole.

Räpinas mulle korralikku tööd ei jätku

Sandral tundub sellest ükskõik olevat, ta tunneb vist piinlikkust, et on kuskilt väikesest kohast pärit ning tema ema pole edukas ärinaine. Ta helistas mõni aeg tagasi ja pahandas, miks ma endale paremat tööd ei otsi. Ma elan Räpinas, mis töövõimalused siin on? Ma pole ka esimeses nooruses, isegi teenindajana oleks raske tööd leida.

Kogu selle asja juures on just emadepäev väga valus päev. Ma peaks siis rõõmustama ja kohtuma oma kalli tütrega, aga olen kindel, et kohtumist ei tule. Ta ilmselt isegi ei helista. Kellele ma siis laua katan? Iseendale?