Mul on kurb vaadata sõprade seltskondi tänavatel, rannas ja kohvikutes lõbutsemas ja koosolemist nautimas. Endast hakkab hale, kui Facebookis vaatan esmaspäeval nädalavahetustel üles laetud pilte aiapidudest, rannaskäikudest, hommikuni kestnud pidudest ja nii edasi. Mind ju ei kutsuta nendele üritustele ja kui ma ise olen proovinud oma tuttavaid välja kutsuda, on tulnud heal juhul vaid üks-kaks ja nemadki pooleks tunniks enne järgmist üritust. Teisi pole minu plaanitud ettevõtmised huvitanud.

Ma ei tea, mida ma valesti teen, et minu seltskond ei sobi. Olen püüdnud olla lõbus, lahke ja abivalmis ning seltskondlik. Vaatan filme, käin teatris ja kinos, loen raamatuid ja teen sporti. Üksinda. Aga näiteks firmaüritustel, kui püüan vestlust alustada või teistega liituda, alati vaadatakse mind kui veidrikku, kes püüab olla keegi, kes ta tegelikult pole. Mis on muidugi ka tõsi. Olen loomult vaiksem ja rahulikum, selliste kohta vist öeldakse “kuivik”. Millegipärast on teistel kuivikutel sõbrad, vähemalt üks truu kaaslane, aga mul ei ole. Pole kunagi olnudki. Olen lapsepõlvest peale olnud pigem üksinda.

Kahju on endast ja suvel kaob eluisu pea täielikult. Ei tea, mida peaks tegema, et atraktiivsemaks muutuda ja endale sõbranna leida, kellega koos rannapilte üles laadida ja toredaid grillõhtuid pidada. Hea, et on töö, mis võtab tähelepanu ja aja. Kui teised puhkavad ja sõpradega lõbutsevad, istun mina arvutis ja vaatan päikest läbi akna.