Olen 34aastane vastne abielumees. Oleme oma naisega koos olnud üle nelja aasta, aga pulmad tegime eelmisel suvel. Siis asi käest ära läkski.

Mu naine on tegelikult alati armukade olnud, aga ei midagi nii hirmsat, et taluda ei suudaks. Ta teeb alati draama, kui mõne naisterahvaga tema arvates liiga palju ja sõbralikult suhtlen, aga ma olengi selline avatud suhtleja ja olen kõigiga sõbralik. Vanasti oli see kontrolli all, võtsin asja naljaga ja suutsin lõpuks ka naise naerma ajada, nii et need tülid lahenesid kenasti. Eks see vahel pingeid tekitas, aga absoluutselt mitte midagi sellist, mille pärast suhte lõpetamist kaaluma peaks.

Kaalusime hoopis abielu ja eelmise suve lõpus pulmad tegimegi. Läksime kohe ka pulmareisile ja juba seal hakkas jama pihta — naine muudkui väitis, nagu ma vahiks võõraid naisi rannas. Tegelikult ei vahtinud ma midagi, aga loomulikult ma nägin, et seal oli teisigi bikiinides naisi peale minu oma. Ma ei saa ju kogu aeg silmi kinni hoida!

Mesinädalatelt tagasi koju jõudnuna olukord ei paranenud. Naine kahtlustab iga tööl kauem olnud tundi, iga tööreisi, iga mu kolleeg on tema jaoks potentsiaalne meheröövel. Ta muudkui arvab, et ma olen iga hetk valmis teda petma, aga ma ju ei ole! Aga ma kardan, et kui asi samamoodi edasi läheb, siis lõpuks ma peangi teda petma… et ta süüdistused oleksid vähemalt õigustatud.

Kas kellelgi on veel nii olnud, et pärast pulmi muutub naine meeletult armukadedaks? Kas see on kuidagi seotud sellega, et omanditunne suureneb? Mida ma peaksin ette võtma, et oma naine maha rahustada, et saaksime jälle normaalset elu elama hakata?