Õnnetu naine: aidake palun, ma ei oska enam selle piinava üksindusega toime tulla..

Olen keskealine naine, mul on lahutusest juba mitu aastat möödas, kuid see üksindustunne lihtsalt lämmatab mind. Pühade ajal või teatud olulistel õhtutel, nagu laupäeval Eurovisiooni vaadates, kui olen täiesti üksi kodus, siis on see olek mulle emotsionaalselt talumatu.

Palun ärge saage valesti aru, mul on endal kõik olemas — ma ei vaja meest selleks et ta mind üleval peaks. Mul on oma kodu, töö, sissetulek, lapsed, kõik. Kuid siiski ei ole ma õnnelik. Ma olen hea ema, hea töötaja, hea kolleeg, kuid naisena olen ma mitte keegi. Naisena pole mind olemaski.

Mõtlen, et see pole ometi see elu, millest ma kunagi unistasin. Ma tahaksin nii väga seda olukorda muuta, kuid ei oska. Tööl suhtlen hommikust õhtuni inimestega — olen viisakas, kena, kuid ametlik. Õhtuti või öösiti kuskil alkoholi tarbimas ei käi. Ausalt öeldes ei usu ma enam, et üldse kellegagi tutvun — küsimus on pigem selles, kuidas üksindusega leppida ja seda taluma õppida.