Õnnetu naine: kahetsen, et endale palju tätoveeringuid tegin! Kes mind nüüd tõsiselt võtab?

 (129)
Õnnetu naine: kahetsen, et endale palju tätoveeringuid tegin! Kes mind nüüd tõsiselt võtab?
Foto: MorgueFile

35aastase naisena häbenen oma keha. Ma ei ole paks või kuidagi ebaproportsionaalne. Kui vaid nägu vaadata, ongi kõik ilmselt okei, aga mu kehal on väga palju tätoveeringuid, millest ma ilmselt kunagi lahti ei saa.

Kui olin väike, lasi mu ema teha endale paar tätoveeringut, üks oli õlale, teine jalale. Mõlemad olid väga pisikesed, aga minu meelest oli see nii lahe ja omapärane. Koolis oli ka tätoveeringute teema väga sees. Kui ikka midagi teha lasid, olid kohe populaarsete seas.

Käsi kui juudi jõulupuu

Esimese tätoveeringu tegin oma 18. sünnipäeval. Hakkasin kohe parema käe peale mustrit aretama. Praegu ma täpselt ei saagi aru, kas see mulle ka midagi tähendas või mõtlesin, et lihtsalt lahe. Oleks ma siis vaid musta värviga leppinud, oi, ei. Mina mõtlesin, et mida värvilisem, seda parem. Juba kolm aastat hiljem oli terve mu käsi kui juudi jõulupuu. Kaugelt vaadates paistis ilmselt, et olen oma käe erinevatesse värvipottidesse toppinud. Aga ma ei piirdunud vaid sellega, lasin endale paar asja teha ka teise käe peale. Näiteks randme ümber ühe igavese käevõru. Ma olin seda vist telekas mingis sarjas näinud, tundus väga äge. Kui parem käsi oli rohekas-punane, siis see üleni punane. Tean, kogu see kompott tundub juba jutu põhjal jabur. Ega ma ka jalgu puutumata jätnud, sinnagi lasin paar ornamenti teha ja kõige tipuks oma ema nime tätoveerida. Isegi ema ise ei olnud sellest vaimustusest. Ütles, et ka pai või kalli oleks sümpaatsem kingitus. Arvasin, et see oli iroonia, aga ta mõtles seda tõsiselt.

Seotud lood:

Ma ei oska praegu ennast sellesse aega tagasi viia. Olin noor, rumal ja rumal. Arvasin tõsimeeli, et iga tätoveering kaunistab naist. Otseses mõttes IGA ehk neid võiks justkui kehale lõputult laduda. Ma ei ütle, et see kokkuvõttes väga kole oli, osa imagost. Ka riietus oli vastav, aga olin siis tõesti tatikas. Kui 22aastase puhul on see cool, siis 35aastase naise puhul enam mitte. Sõidaks ma siis motikaga ja kuulaks Metallicat, aga ajad on muutund. Ühel hetkel tuli mõistus pähe ja läksin hoopis juurat õppima. Tundus endale ka uskumatu, aga hakkas meeldima.

Isegi suvel nööbin end kinni

Nüüd töötan ka vastavas ametis, aga ma käingi tööl kui kubujuss. Olgu õues 20 kraadi pakast või 20 kraadi sooja. Kinninööbitud pikkade varrukatega pluss, jakk, pikk seelik ja loomulikult 60 den sukkpüksid. Mõelge ise, kui tõsiselt te võtaks advokaati, kes kääriks käised üles ja sealt alt tuleks välja arusaamatud ornamendid ja punased roosid. Mu mees veel viskab vahel nalja, et olgu ma õnnelik, et kael ja näpud puhtad. Oleksin ju võinud ikka midagi näppude peale ka teha, paistaks kui eksvang, kes otsustas üle öö advokaadiks hakata.

Suviti rannas suudan end isegi vabaks lasta, aga mõnes mõttes häirivad tätoveeringud mind kogu aeg. Nüüd võib öelda, et aga lase eemaldada. See pole nii lihtne. Internetis otsides leiab kõiksugu lahendusi, kus kiidetakse, et eemaldamine on nii lihtne — maksa vaid raha ja tehakse protseduurid ära. Käisin mõne aasta eest Soomes ühes ilukliinikus. Olin selle kohta palju head lugenud, aga iga inimese nahk on erinev. On ka tükk vahet, kas lased eemaldada mõnesentimeetrise südamekese või hiiglasliku ornamendi. Ma proovisin ühe väiksema tätoveeringuga jalal. Käisin korduvalt protseduuridel, aga tulemus oli see, et osalt jäi ta ikka näha. Siiamaani on nahk sealt imelik, meenutab veidi valget paberit, kus keegi on harilikuga palju sodinud ja siis üritanud selle kustukaga hävitada. Midagi jääb ikka näha.

Kui kogu keha puhastama hakkaksin, oleks tulemus ilmselt hullem kui ta praegu on. Ei usu mind neid jutte, et arme ega midagi ei jää. 

Plaanime mehega lapse saada. Kavatsen kindlasti olla kuri ema, kes lapsele liiga palju vabadust ei anna. Tätoveeringud on kindlasti välistatud.