Õnnetu naine: kas see armastus esimesest silmapilgust ei võiks ükskord ometi olla kahepoolne?
Naistekale kirjutas pettunud naine, kes on korduvalt tundnud seda tunnet, et see mees nüüd ongi see Mister Õige, aga... mees tema suhtes sama ei tundnud.
Ma tean, et ma tundun sellist juttu rääkides kõikidele naiivne. Aga ma olen nii kaua oodanud oma ellu sellist tõelist "sähvatust", mida on mulle kirjeldanud mu sõbrannad ja mida olen näinud filmides. Kuidas mees ja naine näevad teineteist ja saavad kohe aru, et see ongi see: tema ongi see inimene, keda ma armastan terve oma elu. Minuga pole seda kunagi juhtunud. Saan varsti 30 ja tahaksin peret ja lapsi, aga vahel on tunne, et natuke veel ja... see rong on läinud.
Igal pool muudkui räägitakse seda, et ei tohi paista meeleheitlik, sest siis peletad mehed endast eemale. Aga ma ei saa midagi teha, ma võin ju teeselda, et mul pole kuhugi kiiret, aga tegelikult ikka on juba küll. Jah, ma tean, ma ei tohi seda välja näidata.
Üks mu minust natuke vanem sõbranna oli paar aastat tagasi täpselt samasuguses situatsioonis nagu mina praegu. Ta ootas nii väga kedagi oma ellu, aga see keegi ei tulnud ega tulnud... Mingil hetkel ta otsustas, et ta lõpetab selle ootamise ja hakkab hoopis oma karjäärile tõeliselt elu sisse puhuma. Ta tegi oma firma, töötas nagu hull ja ma hakkasin tema pärast juba vaikselt muret tundma. Ühel tavalisel hullumeelselt kiirel päeval oli tal üks tavaline kliendikohtumine. Klient helistas, et ta on kohal, sõbranna läks talle ukse peale vastu ja... käis "sähvatus", nagu mu sõbranna seda kirjeldas. Kohtumine peeti kuidagi ära, aga sealt edasi läksid asjad nii nagu nad pidid minema ja nüüd on mu sõbranna õnnelikult abielus ja ootab last.
Ta ütleb mulle kogu aeg, et küll minuga juhtub ka midagi seesugust. Aga mul on aina raskem seda uskuda: tundub, et teistel aina juhtub, aga minul mitte. Või mis ma räägin, mul on mitu korda juhtunud seda, et mul "sähvatab", kui ma mingit meest näen, aga varsti saan aru, et paraku oligi see ainult minupoolne. Viimane kord, kui sellist asja tundsin, lõppes see nii, et mees, kelle firmapeol (töötan väga suures asutuses, paljusid kolleege ei kohta mujal kui üritustel) justkui "ära tundsin", kustus kohtama hoopis mu kolleegi. Vaat siis.
Ma olen nüüd ennast täiesti kirjutama unustanud... Aga nii hea on südamelt ära rääkida. Sõbrannadega räägin sellest ju ka, aga ma tean juba ette, mis vastus neilt tuleb: et küll varsti tuleb mu ellu see õige ja küll ma veel õnnelikuks saan. Ja et ta tuleb siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskan. Kui ma küsin, et mis siis saab, kui ta ei tulegi, siis nad patsutavad mulle õlale ja kinnitavad, et mul on kõik veel ees. Nad kinnitavad, et küll juhtub varsti see, et tuleb armastus esimesest silmapilgust... ja muidugi, neid on tulnud mitmeid, aga kas võiks tulla lõpuks ka see üks, mis on kahepoolne?
Ahjaa, unustasin rääkimata, milline ma üldse välja näen. Äkki arvate nüüd, et olen mingi eriti kole, keda keegi vaadata ei suuda. Tegelikult olen ma sale, blondide õlgadeni juustega, kena näolapiga, keskmise pikkusega üsna tavaline naine. Tänaval vaadatakse ka vahel järele, nii et kõige jubedam vist ei ole. Aga midagi mul ilmselt ikka siis viga on, kui kedagi ei leia...
Naistekas tänab nii pika kirja eest ja usub samuti nagu kirjutaja sõbrannad, et see Mister Õige kappab juba õiges suunas ja jõuab ühel täiesti ettearvamatul hetkel kohale. Kas teie usute ka?
