Õnnetu naine: kuidas saada üle kaotusvalust, kui parim sõbranna on mu hüljanud?

 (24)
Õnnetu naine: kuidas saada üle kaotusvalust, kui parim sõbranna on mu hüljanud?
Pilt on illustreerivFreeImages/Sebastian Schaeffer

Naistekas sai kirja ühelt õnnetult naiselt, kelle südamevalu ei põhjustanud mõni mees, vaid juhtus midagi hoopis hullemat...

Mu süda on murtud. Seda ei teinud mitte mõni mees, sest sellist südamevalu olen ma kogenud ja tean, et sellest on võimalik välja tulla. Seekord leinan taga hoopis inimest, kellega ma olen koos üles kasvanud ja keda pidasin kellekski, kes on mu kõrval ka mu surmahetkel. See on mu nüüdseks kunagine parim sõbranna. Tema kaotamise valu on suurem kui ükski teine valu, mida iial kogenud olen.

Mu sõbranna on minu kõrval olnud alates sellest ajast, kui olime nelja-aastased. Praegu oleme üle 30, nii et suurema osa elust oleme koos kasvanud, koos tegutsenud, õppinud, nutnud, naernud ja lollusi teinud. Veel mõned aastad tagasi lubasime üksteisele, et just meie oleme need, kes kahekesi 90aastastena vanadekodus tantsu löövad ja salaja veini joovad. Teadsime teineteise soove, mõtteid, plaane ja eelistusi, lõpetasime teineteise lauseid ja meid tuntigi igal pool ja igas seltskonnas paarisrakendina.

Siis kolis ta teise linna. Minu jaoks ei muutunud eriti midagi peale selle, et teda polnud füüsiliselt kohal. Telefonitsi ja messengeris ikka rääkisime, nädalavahetustel sõitsin tihti tema poole ja tema käis minul külas. Uus linn, uus elu, uued sõbrad. Avastasin juba üsna pea pärast tema kolimist, et uued sõbrad on saanud olulisemaks. Eks ta arusaadav ole — mina olin ju teises linnas ning lihtsam ja loogilisem on suhelda nendega, kes nina all. Püüdsin mitte välja teha, kuigi esimesed torked südames käisid juba siis. Talle ma loomulikult seda välja ei näidanud. Telefonikõned jäid harvemaks. Kui helistasin või internetis ühendust võtsin, oli tal tihtipeale väga kiire ja lubas tagasi helistada, aga ei helistanudki. Veel läks aega mööda ja siis avastasin, et mind ei kutsuta enam pidudele ja isegi mitte sõbranna enda korraldatud koosviibimistele tema korteris. Seejärel sain kolmandate inimeste käest teada, et sõbranna käib minu linnas nädalavahetustel koolis. Igal nädalavahetusel on ta olnud siin, nüüdseks juba terve aasta, ja ta pole kordagi mulle külla tulnud ega mind kuhugi kutsunud, sest kogu aeg on midagi tähtsamat teha. Ja nüüd kuulsin juba neljandate inimeste käest, et ta on rase.

Seotud lood:

Meie vahel ei juhtunudki midagi, vähemalt mitte midagi sellist, mis minu arust annaks põhjuse „lahkuminekuks“. Polnud mingit draamat ega naiste kätši. Lapsena muidugi tülitsesime, aga täiskasvanueas pole meie vahel mingeid põhimõttelisi arusaamatusi olnud. Minu jaoks on tema olnud eluaeg kui mitte kõige tähtsam, siis nr 2 (mehe järel). Olen omast arust püüdnud olla hea sõbranna, proovinud ühendust hoida ja seda sidet, mis meie vahel on olnud eluaeg, mitte katkestada. Tema on see, kes on minu oma elust tasahaaval välja lülitanud, kuni nüüd siis sinnamaani välja, et mulle ei peetud isegi vajalikuks isiklikult teatada oma elu suurimast muutusest ja parimast uudisest.

Ega vägisi suhelda saa, see on tõsi. Kui ta ei taha, siis pole minul rohkem põhjust ennast peale suruda ja ma ei teegi seda. Olen juba aru saanud, et me näeme oma suhet erinevalt. Minu jaoks on tema olnud kõige tähtsam, mina tema jaoks üks väga paljudest mitte eriti olulistest. Sellele arusaamisele jõudmine on olnud väga valus. Mul on siiralt kahju, et meie sõprust enam sellisel kujul ei ole, aga ma annan endale aru, et tagasi ma seda enam ei saa. See on nagu lahkuminek oma õest või eluarmastusest. Ei suuda uskuda, et inimest enam pole su kõrval.

Olen juba üle 30 ja jõudnud sinnani oma eluga, et igasugustega suhelda ei viitsi ja sõpru on järele jäänud vaid käputäis — need on need, kes on tõesti olnud SÕBRAD läbi aastate ja kogemuste. Ma ei ole huvitatud uutest sõpradest või parima sõbranna asendamisest, sellel poleks mõtet. Spetsiaalselt kuskilt uusi sõpru otsima ju ka ei lähe, see on rohkem tiinekate lõbu. Pealegi, tunnen end reedetuna ja ei suudaks vist enam kedagi sel moel usaldada ka. Kurb on, ja valus.

Äkki on kellegi head nõu, kuidas sellisest kaotusvalust üle saada?