"Me oleme mehega pärit väga erinevatest oludest. Tema vanemad lasid tal olla pikalt laps ja ta ei pidanud tööl käima kuni ülikooli lõpuni. Mina aga pidin hakkama ise oma taskuraha teenima juba 15-aastaselt. See selleks, ma ei kahetse midagi, sain vajalikke kogemusi.

Kui mu mees ülikooli lõpetas, osteti talle enda korter. Lihtsalt niisama, et aidata teda järje peale. Nüüd elame me seal koos. Kõik on väga tore, ma olen väga õnnelik, et ma ei pea üüri ega laenu maksma. Samuti ei ole mu mees ära hellitatud, ta käib väga korralikul tööl ja teenib piisavalt palju palka.

Ma saan aru, et asi on ainult minus. Mind häirib, et ta teenib minust palju rohkem, ehkki ka mina käin korralikul tööl. Samuti häirib mind, et temale lihtsalt osteti korter ja mina olen terve elu pidanud ise vaeva nägema. Mu mees on ülimalt heasüdamlik ja ei ütle mulle kunagi, et ma võiksin ise näiteks kommunaalide eest maksta.

Ma olen proovinud kadedusest enda sees võitu saada, aga see ei näi absoluutselt õnnestuvat. Ma ei taha, et minu sisemised probleemid hakkaksid meie suhet häirima. See ei ole ju tema süü, et ta vanemad ta nii ilusasti järje peale aitasid.

Ma ei taha olla enam oma mehe peale kade, ma tahaksin sellest tundest täielikult vabaks saada. Mida ma tegema peaks?"