Õnnetu naine: minust sai järsku halb minia ja ämmavihkaja, kuna luban last liiga vähe vanaema juurde

 (26)
Õnnetu naine: minust sai järsku halb minia ja ämmavihkaja, kuna luban last liiga vähe vanaema juurde
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Mul ei ole aastate jooksul oma ämmaga eriti probleeme olnud, mis siis, et võtsin tema ainsa pojakese. Ikka olen rääkinud, kuidas mul on ämmaga vedanud. Ta elab küll meie linnakorterile üsna lähedal, linnast väljas oma majas, aga pole peaaegu üldse meie ellu tükkinud. Ei ilmu ootamatult ukse taha, ei nõua kokkusaamisi, helistab asja korral ja üldse oleme hästi läbi saanud.

Asjad aga muutusid, kui ma rasedaks jäin. Esimene lapselaps ikkagi, ämm ei suutnud oma vaimustust kuidagi kontrollida. Enamik rasedusest möödus siiski rahulikult, aga lõpus hakkas ämm iga päev helistama ja uurima, ega ma juba ei sünnita. See õnneks lõppes, kui tegime mehega talle selgeks, et see surve tekitab stressi ja küll ta kuuleb ühe esimesena uudiseid.

Pärast lapse sündi oli ämm täiesti pöördes ja muutus lapse läheduses totaalselt hulluks. Kohe kuulsin, et ma peaksin vastsündinuga mõneks ajaks ämma juurde kolima, sest mu mees töötab palju ja kuidas ma väikese lapsega üksinda korteris hakkama saan. Suutsin õnneks selgeks teha, et ma tahangi lapsega omaette olla, harjuda, asja käppa saada. Esimestel lapse elukuudel olime aga siiski tihti ämma juures. Küll tal tulid külalised, kes tahtsid last näha või oli mingi üks või teine üritus ning elasimegi mitme päeva kaupa seal. Mida aeg edasi, seda vähem ma aga läksin. Suurema lapsega läks elu kiiremaks, endal tuli töid ja tegemisi juurde ja hakkasime külas käima lühemaks ajaks ning harvem.

Seotud lood:

Mida enam mina eemale tõmbusin, seda rohkem survet hakkas muidugi ämma poolt tulema. Hakkasin saama etteheiteid, et nii harva saab last näha ja me üldse ei käi tal külas. Vahemärkusena lisan, et minu jaoks on oluline, et lastel oleks vanavanematega hea suhe ning ämm on peaaegu igal nädalal või üle kahe nädala lapselast näinud. Ma pole kunagi keelanud, kui ta tahab ise külla tulla või lapsega jalutama minna. Õli lisas tulle muidugi see, et ämma ainus vanaemast sõbranna nägi oma tütre last pea igal nädalavahetusel, kui tütar vanematekoju tuli ning kuna tütrel on sealkandis palju sõpru ja tuttavaid, jäeti beebi vanaema hoolde. Sain pidevalt kuulda, et „aga X hoidis jälle oma lapselast“. Mis mul öelda? Külas ei käida ju nii tihti kui kodus, enda ema juures.

Mida enam survet ja etteheiteid ma sain, seda suurem vastumeelsus mul tekkis. Ämm hakkas ilma minult küsimata lapsega seotud asju otsustama. Näiteks planeerima reise ja väljasõite. Ma tundsin lõpuks, kuidas ma ei suuda ämma juuresolekul enam kaua viisakaks jääda ja nii olen viimased paar korda saatnud mehe koos lapsega ämmale külla. Mulle endale on see mõneks tunniks vabadust, ämm saab oma poja ja lapselapsega olla ning see näis hea lahendusena. Nüüd aga kuulsin, et ämm arvab, et ma vihkan teda ja ei taha teda lapsega kokku lasta. Mina aga näen, et asi on hoopis selles, et meil on täiesti erinev arusaam vanavanemaks olemisest. Ämmal olid ilmselt tohutud illusioonid ja ettekujutused, kuidas ta pidevalt last hoiab ja nunnutab, aga mina tunnen, et aastane laps ei peaks veel pikalt hoida olema. Muidugi oleme mehega väljas käinud ja miski pole tegemata jäänud, last on hoidnud minu või mehe vanemad või mõni sõbranna.

Ma olen alati arvanud, et lapse saime me endale ja ma tõesti ei taha last üle poole päeva hoida anda. Kui ta suurem on, siis muidugi. Nüüd olen aga mina sattunud kuidagi selle paha minia rolli. Ma kinnitan endale, et minu eesmärk elus pole ämma ideaalidele vastata ja elan oma elu edasi, aga mulle tundub, et see asi saab ainult minna halvemaks, enne kui paremaks muutub. Ma tean, et keegi ei mõtle nii, aga aeg-ajalt on mul lausa tunne, et nüüd olen oma kohustuse — lapsesaamise — ära täitnud ja võiksin pigem uttu tõmmata.