Õnnetu naine: rasedus rikkus mu keha nii ära, et ma ei julge ennast oma mehelegi näidata

 (230)
Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreerivFoto: Vallo Kruuser

Sünnitasin pool aastat tagasi oma esimese ja ilmselt ka ainsa lapse. Rasedus oli planeeritud ja laps oodatud, olin rõõmus ja õnnelik rase ja ei kujutanud ettegi, et pool aastat hiljem võin nii õnnetu olla. Võtsin lapseootuse ajal juurde 15 kilo. Seda ei ole vähe, aga pole ka nii palju, et oleks pidanud muretsema.

Olen alati aktiivne ja heas vormis olnud ja olin kindel, et raseduskilod kaovad kaks korda kiiremini kui nad tulid. Tõsiasi on see, et kilod ongi tänaseks kadunud. Olen samas kaalus nagu enne, aga mu keha on tundmatuseni muutunud. Olen nii inetu, et ei taha end peeglist vaadata ja mõte sellest, et mu mees peaks mind sellisena nägema, ajab judinad peale. Hoolitsen selle eest, et ta ei näekski. Vahetan riideid pimedas toas ja siis, kui ta ei näe. Duši all käies keeran ukse lukku ja riietun vannitoas. Magama minnes panen pidžaama selga ja voodis keeran talle kiiresti selja, et tal jumala eest mingeid mõtteid pähe ei tuleks.

Ma ei suuda leppida sellega, et mu kõht, mis enne oli võrdlemisi sile, on siiani pehme ja vedel ja “kaunistatud” lillade venitusarmidega. Ka pruun rasedustriip ei ole veel ära kadunud ja näeb erakordselt rõve välja. Kintsudel on samuti venitusarmid, õnneks natukene heledamad kui kõhu omad, aga piisavalt koledad, et kaoks igasugune isu seelikut või lühikesi pükse kanda. Kõige hullemas seisus on aga rinnad. Imetasin kolm kuud, siis pidin pudelimajanduse peale üle minema. Imetamise ajal olid rinnad tõesti kenad ja suuremad kui iial varem, aga nüüd on nad tühjad, lössi vajunud ja lihtsalt inetud. Mees on alati öelnud, et talle meeldivad väikesed pringid tissid. Minu omad on nüüd nagu vanaeide omad — rippuvad ja lömmis. Ja veel üks asi, millest naised iial ei räägi, ka omavahel mitte, on see, et mu alumine osakond sai sünnituse käigus kõvasti kannatada. Seal oli rebendeid ja õmblusi, tagatipuks rebenes üks õmblustest ja see koht kasvas valesti kokku, nii et teeb nüüd tänase päevani valu. Arst arvas, et parandada pole mõtet enne, kui ma olen 100% kindel, et ma uuesti sünnitada ei taha. Mis sünnitada! Isegi mõte sellest, et mees sinna lähedale lasta ajab mulle hirmujudinad peale, rääkimata sellest, et ma peaksin sealt kaudu veel ühe korra tita välja pressima! Mees aga nõuab teist ja kolmandatki last. Nii et ma ei ole talle tegelikult rääkinud, et tüli vältida.

Tülitseme muidugi tihti, sest lisaks sellele, et titaga seonduvalt on palju arusaamatusi ja uusi ning ehmatavaid olukordi, ei ole mees oma loomulikke vajadusi rahuldada saanud juba rohkem kui pool aastat. Ma ei suuda. Olen talle isegi öelnud, et ma ei pane pahaks, kui ta pornot vaatab ja pikemalt duši all käib, aga mina ei ole veel valmis ennast talle näitama ja teda endale ligi laskma. Loomulikult olen väga õnnetu ja ka mees on õnnetu, sellega seoses ka tita nutab rohkem ja tekitab meile veelgi rohkem stressi. Valus nõiaring. Olin küll lugenud ja kuulnud, et pärast sünnitust ei ole keha enam endine, aga et asi nii hull on, poleks osanud küll arvata. Olgu see lugu hoiatuseks kõigile teistele naistele, kes arvavad, et nendega kindlasti nii kehvasti ei lähe.