Õnnetu naise pihtimus: mu mees on roolijoodik ja ma ei julge temaga seepärast lapsi saada

Ma olen nõutu ja ei oska enam kuskilt ka abi otsida. Ma ei suuda enam kokku lugeda, mitu korda oma praeguse kooselu ajal olen ma kuulnud lauset: “Mis see 200 grammi ikka teeb!” Mu mees on roolijoodik ja ma kardan, et ühel korral läheb asi lihtsalt üle käte ning ta sõidab end surnuks. Või mis veel hullem — kedagi teist.

Ma ei tea, mis nende nõukaajal nooruse mööda saatnud meestega on. Tean, et ta ei ole oma seltskonnas ainuke, kelle jaoks paar pitsi viina ei takista rooli taha istumist. Kõige kurvem on see, et ta ei õpi. Ta on paar korda ka oma lubadest ilma jäänud, kuna politseikontrolli käigus jääknähud välja puhunud on. Ja loomulikult oli siis süüdi ikka “liialt kontrolliv Eesti riik, kes inimesi ei mõista” mitte ta ise. Kurb.

Ma ei teagi, mida edasi teha. Ühest küljest ma tahaks ju teda kuidagi aidata, aga ma tõesti enam ei oska. Olen temaga rääkinud, olen palunud ka teistel seda teha, aga mis ühest kõrvast sisse, see ka teisest välja. Mu vanus on selline, et mul on viimane aeg hakata oma esimest last planeerima. Aga ma ei ole tõesti enam kindel, kas tema on just õige kaaslane, kellega see teekond ette võtta. Ma ei suudaks elada teadmisega, et ta “mis see üks õlu teeb” situatsiooni autosse istuks ja meie lapse ka sinna koos turvatooliga paneks.

Palun aidake mind ja andke nõu, kuidas ma saaksin oma meest aidata.