Ostusõltlase pihtimus: mis mul viga on? Miks ma kaubanduskeskusesse sattudes kaotan reaalsustaju ja kulutan raha, mida mul tegelikult ei ole?
Mul läheb aega. Mul on ühte koma teist vaja. Teen enne poodi liikumist lühikese ja konkreetse nimekirja ainult vajalikeks ostudeks. Edasine on teada — kuna minu üks lemmikuid ütlusi on “think outside the box”, siis raamidesse ma end ei sea. Isegi Prismas käimiseks pean varuma vähemalt tunni. Ma lihtsalt ei tule sealt enne välja, kui kõik riiulivahed on läbi käidud. Mis sest, et näpuvahel on kodus koostatud ostunimekiri. Lähen poodi piima ostma ja paari tunni pärast väljun kaubanduskeskusest kottidega, mida kanda ei jaksa. Koju jõudes avastan, et piima ei ostnudki.
Neetud, miks! Tean küll, et mul hakkab raha otsa saama, aga ma kipun positiivselt mõtlema, nagu targemad on soovitanud. Selle pärast ma ei jätagi midagi ostmata, ainult selle pärast, et elu ebaõiglane on. Ja vahel on mõni emotsioonost ikka vägagi õigustanud ennast. Aga jah, pean tõdema, et neid viltu vedanud kulutusi on ka päris palju olnud. Siiski olen ma positiivne ja sel teemal pikemalt ei peatuks.
Abikaasale ütlen, et raha ei ole, aga kui poodidesse satun, siis ma leian selle kusagilt. Müstika. Pärast ei julge pooli asju koju vedada, ilmselt vaataks, et vastutustundetu. Siis peidan põue või kuskile käekoti põhja. Mõne asja kohta, mida varjata ei saa, ütlen, et jube hea ALE oli. Õnneks on meestel hea omadus mitte märgata, kui ta just kohe koridoris millegi otsa ei koperda või miski vaadet telerile ei sega. Muidugi ma ei välista ka varianti, et mitte ta ei märka, vaid lihtsalt tunneb mind juba piisavalt.
Aga mis mul ikkagi viga on? Ma justkui kaotan reaalsustaju. Ja see vastab tõele, et muusika mida parasjagu kuulame, muudab me ostukäitumist. Ei ole harv juhus kui mulle tundub, et olengi Beyonce ja ostan mõne tavapärasest lühema, eriti “blingi” kleidikese.
Ma olen pannud tähele, et mingil määral lohutan end nende ostudega. Nii naljakas kui see ka poleks, kui mul on natukene raskem aeg, siis ma sukeldun poodidesse ja ostan kokku mingeid asju, mida tol hetkel tundub, et on kindlasti vaja. Isegi siis, kui need raskused on rahalised raskused. Peale iga hilbu ostu ma ütlen endale, et teenin selle tagasi. Reaalsus on see, et ma ei tee seda ja kuu lõpul loen makarone.
Viimasel aastal on saanud südamelähedaseks ka internetipoed. Mis saaks olla veel meeliköitvam, kui mugavalt kohvitassi taga šhoppamine? eBay saadab mulle pea iga päev kõrvarõngaid, otse postkasti.
Mida siis teha? Ma olen poodidest eemale hoidnud, oma raha hoiule kandnud. Andnud lähedaste kätte, palunud seda mitte mulle tagastada enne mingit kindlat kuupäeva/sündmust/ostu. Aga ma leian ikka selle võimaluse, kui mulle ikkagi tundub, et on vaja. Probleem on ilmselge. Või olen ma lihtsalt naine? Taskud on täis pahna, millega pole tegelikult midagi peale hakata. Saan aru, aga ei muutu — sõltuvusi on igasuguseid.
