Kohe alguses tahan öelda ära, et minu puhul ei ole tegemist antisotsiaalse trullaka vallalise naisega, vaid ma olen täiesti õnnelikus ja toimivas suhtes, edukas ja sotsiaalselt aktiivne, heas vormis 28aastane naine. Aga üks asi, mis minus kunagi erilist vaimustust pole tekitanud, on seks.

Või no ütleme nii, et kui ma ei olnud veel kunagi seksinud, arvasin alati, et tegemist on mingisuguse mehe ja naise vahelise imelise tegevusega ning kui ma kord süütuse kaotan, siis ma tahan seda teha igal ajal ja igal pool. Ja eks peale esimesi kordi oligi tunne, et tahaks seda veel ja veel ja veel. Aga siis hakkas mulle kohale jõudma reaalsus: tegelikult suudan iseennast puudutades (millega tegelesin juba ka pikalt enne süütuse kaotamist) palju kõrgemale tasemele jõuda. Mehed lihtsalt ei vaevu kunagi nii pikalt pingutama, et ka mina seda nautida saaksin. Vähemalt mitte iga kord.

Ja mõned aastad hiljem sain ka aru, et mind tegelikult väga ei huvita see tegevus. Ma käin täiskohaga tööl, mida armastan ja mis meeldib mulle palju rohkem kui seks. Lisaks meeldib mulle ka õhtuti teki all raamatut lugeda kordades rohkem, kui kallimaga teineteise vastu nühkides mõnu teeselda. Ma pigem vaatan uinumiseni oma nutitelefoni ekraani, kui seksin, sest ma tean, et kui ta kodust ära on, saan ma endale selle "vajaliku" rahulduse ise anda. Seega, kui küsite, miks noored enam ei seksi, siis vastus on ilmselge: milleks, kui ma olen iseendale mõnu pakkumises osavam?

Ma olen võtnud oma peas vastu otsuse, et oma suhte toimimise nimel olen ma valmis aeg-ajalt siiski seksima. Mitte iga õhtu ja pigem mitte iga nädal, aga selleks, et mees rahulolevana hoida, teen ma need trikid aeg-ajalt siiski ära. Aga tunnistan: ma pigem ei naudi seda.