Pahane naine: mees on juba kuu aega elanud oma parimat elu, mina aga ei jõua kodukontoris isegi lõunat süüa

Ütlen ausalt, alguses oli mul hea meel oma elukaaslasega koos kodus olla. Natuke nägelemist käis asja juurde, aga nüüd viimased kaks nädalat tunnen ma iga päev ärritust tema suhtes kasvavat, sest minul on tööd üle pea ja tema lihtsalt naudib oma parimat elu.

Mu mees ei ole töötu, ütlen selle kohe ära. Ta on väga heal ametikohal, saab minust kaks korda rohkem palka. Aga sellest ma ei saa aru, kas ta üldse seal tööl midagi teeb? Vahepeal räägib telefoniga, muudkui sirutab ennast, iga tunni aja tagant ütleb, et nüüd võiks võimelda... ja sellise suhtumise eest makstakse? Samal ajal kasvab minul stress üle pea, tegelen viiekümne asjaga korraga ja ikka tunnen, et ei jõua valmis. Enamikel päevadel jätan ka lõunasöögi vahele, et jõuaks rohkem tehtud või et ma ei peaks õhtul tööd tegema.

Mees aga ütleb enamasti kell neli, et tema enam ei viitsi, tööd on juba piisavalt tehtud. Ja ta ütleb seda nendel päevadel, kus ta oma lõunapausi ajal on veel rõõmsalt tund aega sarja vaadanud ja uurinud minult, ega ma ei sooviks temaga liituda. See on uskumatu. Aga muidugi kohe, kui ma palun tal nõusid pesta või kodu koristada, siis saan küll temalt suured silmad, et tal on nii palju tööd.

Ehk siis ma olen kuu aega rabanud tööd teha, kohustused kuhjuvad üle pea, see kõik on mõistetav, sest me olemegi eriolukorras. Ja samal ajal on siis inimesi, kes naudivad ennast täiel rinnal ja võtavad kõike puhkusena. Pean tunnistama, et ajab ikka päris närvi.

Uurin teilt, teised Naisteka lugejad, kuidas te stressi vähendate? Tahaks ka ennast sama vabalt tunda nagu elukaaslane, aga tööst ei tahaks küll ilma jääda...