Nimelt ületasin tavapärases kohas teed ja minu poole keeras üks üsna kalli maasturiga meesterahvas, kellel oli ees täpselt selline nägu, nagu ta oleks maailma naba, kuigi mulle pigem tundus, et ta on selline mees, kelle naba puudutab rooli, sest ruumi autos väga üle ei ole… Ja olgu, solvangud solvanguks, aga selle asemel, et mind viisakalt üle tee lasta, sest ma olin tal juba niikuinii ees, otsustas ta hakata oma maasturiga mind kiiremini kõndima survestada (kuigi kontsi kandes kõnnin enda arust vägagi tempokalt). Mul oli reaalselt tunne, et kui ma oma viimast sammu natukene rutakamalt poleks teinud, siis oleks ta mu jalast lihtsalt üle astunud.

Ja siis ma sain pahaseks küll, sest ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga sellise käitumisega on vaid kindlate autodega sõitjad? Ma ei mõtle marki, aga ma mõtlen hinnaklassi. Lihtsalt kuidagi tõusevad ära need rikkad ja kuigi minu elatustase pole nii kõrge, tunnen, et päris prügina mind ka kohelda ei saa. Vaatasin teda kurja pilguga ja pole vist rahulolevamat nägu isegi magamistoas oma mehe näol näinud...

Samasuguste meeste sekka kuuluvad minu silmis ka kesklinnas mootorratastega kihutavad meesterahvad, kes lausa tunnevad, et peavad oma masinad möirgama panema nii, et ülejäänutel kõrvad lukus. Jah, on küll äge motikas, aga tõmba nüüd natukene tagasi! Kas tõesti peab oma väikest varustust sellise uhkeldamisega tasa tegema?

Suhtume üksiteisesse palun lugupidamisega, olenevalt sellest, kui suur on meie palganumber!