Pahane ostleja kurjustab: mis mõtet on riidepoes müüjatel, kui ainus, mis nad oskavad öelda, on "kõik on väljas"?!

 (85)
Pahane ostleja kurjustab: mis mõtet on riidepoes müüjatel, kui ainus, mis nad oskavad öelda, on "kõik on väljas"?!
Pilt on illustreerivFreeImages/Przemek Rot

Ma olen riidepoodides käimisest nii tüdinud, et enam ei suuda vaikides kannatada ja kirjutan oma frustratsiooni endast välja, äkki saan mõned vastused.

Suhteliselt tavaline situatsioon riidepoes: tere öeldakse ainult mõnes üksikus. Tihti pole müüjat üldse nähagi või kui neid on mitu, on neil omavahel liiga põnev vestlus käsil, et kliendile tähelepanu pöörata. Ma siis sorin seal riiulites natuke, leian eseme, mis meeldib, lähen riietuskabiini. Selgub, et suurus ei sobi või värv on vale. Õnn, kui kabiini läheduses juhtub kogemata olema mõni teenindaja, kellelt abi paluda. Küsin viisakalt ja sõbralikult (sest hoolimata minu praegusest emotsionaalsest väljendusviisist olen ma siiski rahulik inimene ja tööd tegevate inimestega õiendamine ei ole mul loomuses): „Vabandage, kas oskate öelda, kas seda kleiti/pluusi/seelikut on teisi numbreid või teist värvi ka?“ Ja mis ma saan ÜLITIHTI vastuseks? „Meil on kõik väljas!“ Järgneb efektne kannapööre ja kiirkõnd minust hästi kaugele, et jumala eest rohkem tegelema ei peaks.

Aitäh mitte millegi eest! Ükski vastus ei aja mind rohkem marru kui see „Meil on kõik väljas“. Mis ma selle infoga pihta pean hakkama? Ei mina ega ükski teine klient ei õpi kogu sortimenti pähe, et teada unepealt, kas seda numbrit või värvi jäi riiulisse veel. Teiseks ei mäleta ma suure tõenäosusega, millisest riiulist ma selle konkreetse rõivaeseme hankisin. Kolmandaks: isegi, kui mul on meeles, kus see ese asus, ei tea ma ju, kas seal on minu soovitud numbrit või värvi veel. Kui ma proovin näiteks kleiti, pean ma ennast uuesti täiesti riidesse panema, asjad kabiini valveta jätma või kaasa vedama, mööda poodi oma asja taga otsima... Värvid jaotatakse veel tihtipeale mööda poodi laiali ka, nii et ma ei saagi teada. Ja ma olen siis juba vihane ning tõenäoliselt ei ostagi lõpuks mitte midagi. Tänane situatsioon, mis mind kohe kirjutamiseni endast välja ajas, oli eriti jabur. Küsisin, kas väiksemat numbrit sedasama kampsunit on, müüja teatas, et kõik on väljas. Ma siis küsisin, et äkki saaksite vaadata, mille peale tädi käratas: „Kust mina tean, kust te selle võtsite?!“ Kuigi kampsun mulle väga meeldis, lahkusin poest otsekohe.

Seotud lood:

Ma ei viriseks, kui see olekski kõikjal ja igas poes niimoodi. Siis oleks harjunud ja lepiks ja elaks rahulikult edasi teadmises, et teenindajad on riidepoes ainult tasuta wifit tarbimas ja sõbrantsidele soodukaid tegemas. Välismaal ei ole ma iialgi, ka mitte kõige väiksemas külapoes ega uhkeimas butiigis sellist suhtumist kohanud. Ka Tallinnas on õnneks päris palju poode, kus teenindus on super, aga paraku ei leia neist kauplustest alati vajalikku või soovitut. Pesupoest näiteks talvemantlit tavaliselt ei saa.

Selleks, et need torisejad siis aru saaksid, milline võiks olla teenindus, toon näite. Klient tuleb poodi, sa tervitad ja küsid (kui mitte kohe, siis mõne aja pärast, kui klient on nõutult tükk aega riiulite vahel midagi otsinud), kas tal on abi vaja. Kui klient läheb proovikabiini, oled sa võimalusel lähedal ja küsid, kas sobib või kas on vaja teist suurust/värvi. Kui kliendile proovitud rõivaese ei sobi, soovitad võimalusel teist/sarnast mudelit. Lõpuks tänad ostu eest ja ütled viisakalt „Kena päeva“ või „Head aega“. Selline on tõesti ideaalne poekülastus, mis jätab poest väga hea mulje ja kutsub teinekordki tagasi isegi siis, kui seekord midagi ei ostetud. Kui nii pikaks suhtluseks pole aega, sest poes on rohkem rahvast või on palju tegemist, ei tohiks siiski iialgi kliendi abipalvele vilistada! Leia võimalus teda aidata, ka siis, kui sa isegi täpselt ei tea, kus tema otsitud riideese saalis asub.

Õnneks on hea teenindusega poode tõesti juurde tekkinud, aga seda suurema kontrasti tekitavad need eriti halva teenindusega kauplused, kust väljudes jääb tunne, nagu oleks millegi pahaga hakkama saanud.

Äkki nüüd mõni „meil on kõik väljas“ müüja selgitaks palun, miks te niimoodi kliendile vastate ja mis selle lause mõte on? Ja kas kliente on tõesti ülearu ja tööd pidevalt nii palju, et saate endale sellist suhtumist lubada? Kuidas teile endale meeldiks, kui teisse kui klienti niimoodi suhtutaks?