Peale lapse sündi rahaliselt keerulisse olukorda sattunud ema: tahaks üks õhtu minna magama nii, et ei mõtleks, mis homme saab
Naisteka foorumis kirjutab oma murest üks eestlanna, kes jäi peale teise lapse sündi rahaliselt väga kehva seisu ja ei leia sealt enam väljapääsu, sest tema sõnul keegi ta peret aidata ei soovi.
Tahan rääkida sellest, kuidas inimestele ei anta teist võimalust. Või siis üldse võimalust. Olen kahe lapse ema, üks neist on alles kümnekuune.
Enne tema sündi elasin teistsugust elu: sain hakkama, kuigi oli küll rahalisi raskusi, aga alati oli võimalik ületunde teha, kui oli vaja rohkem raha teenida. Peale rasestumist aga kadus kõik nagu muti auku ja sealt august ma enam välja ei saa... Sest keegi ei taha mind aidata.
Keegi ei mõista, et ma pole meelega oma elu keeruliseks elanud. Vabandage tõesti, et olin nii naiivne ja arvasin, et saan hakkama.
Aga tõesti, kogu mu elu kadus, kui pidin kohe haiguslehele jääma, kui rasedusest teada sain. Kaotasin poole oma sissetulekust, aga ikka oli vaja maksud maksta ja teisele lapsele koolitarbeid osta. Toiduraha jäi vähe, aga sain hakkama ja pidasin vastu. Käisin ka mõnel hooajatööl, kuni sain. Aga vot siis tuli pauk!
Kaks kuud enne sünnitust jäi mees töötuks. Lapse dekreedi rahad läksid seega täielikult maksude ja üüri maksmiseks. Mees käis juhutöid tegemas ja sai veidi siiski palka, et põhiasjad ära maksta, aga asi kuhjus ja kuhjus. Mõni asi jäi maksmata jne. Aina rohkem hakkasid inimesed eemale hoidma, kui said teada, et oleme raskustes.
Peale lapse sündi läksid asjad eriti käest ära. Sain sünnitoetuse, mille maksin ka asjade peale ära. Läbi ime saime hakkama. Kuid siiski tekkisid võlad.
Lõpuks hakkasin saama emapalka. Sain hakkata maksma tasa ja targu asju tagai, aga mõningad asjad jõudsid siiski kohtutäituriteni. Tegin ühega kokkuleppe, et võtku emapalgast ja teisega ja tuli ka kolmas. Sest tänu sellele, et võlad võeti maha emapalgast, ei suutnud ma enam kõike maksta.
Jah, tean, et öeldakse taas, et olen loll jne, aga andestage, sest ka emapalk pole kummist. Maksad nii palju, kui saad ja suudad. Pole mul kuskilt võtta masinat, et juurde trükkida seda raha. Pole ka kohta, kuhu kolida, et üüri ei peaks maksma.
Otsin tööd, mida saaksin lapse kõrvalt teha. Teen enda poolt kõik, et tuleksin olukorrast välja, aga pole võimeid, et maalima ringi keerata. Pole võimeid, et inimesi mõistma panna, et ma pole niisama istunud ja oodanud, et kõik korda saaks.
Teeks kõik, et saaksin asjad korda. Teeks kõik, et ma ei nutaks iga päev. Tahan vaid oma elu korda saada. Tahaks üks õhtu minna nii magama, et ei mõtleks, mis homme saab. Tahaks oma last kasvatada lõpuks nii, et tal on kõik olemas.
Mul pole rikkaid vanemaid ja ka neil omad mured. Tean, et ma pole seda sorti inimene, kelle kodu on hävinud või laps haige, aga siiski palun ma abi. Palun abi, et ennetada seda, et jään kodust ilma. Ennetada seda, et ma ei suuda lapsele süüa anda. Ennetada seda, et selle asemel, et hakkata näiteks petturiks või valesid puhuma, olen aus. Täiesti aus inimestega, kellel oleks südant mind kuulata.
Ma ei ütle ei, kui keegi sooviks mind aitata ühe, viie või kümne euroga, sest tahaks asjad korda saada enne, kui veel hullemaks kõik läheb. Hetkel on mu võlakoorem 4000 eurot, millest vast tuhat peaks makstud olema, aga praeguse tempoga ei saa ma makstud kõike selleks ajaks, kui emapalk läbi saab. Ja kui tööd selleks ajaks pole saanud või mu kõige tähtsam lasteaeda ei saa, läheb kõik jälle allamäge.
Ma teen endast kõik, et saaksin enda lastele tagasi sellise elu, mida nad väärivad. Ma tõesti palun, et ma leiaks kasvõi ühe hea inimese kes mind kuulaks. Või kellegi, kes saaks mulle pakkuda võimalust teenida kodus või lapse kõrvalt. Või kedagi, kes mõistaks, et teen, mis suudan, aga vajan abi.
Tõesti tahan näha, et meie ühiskond oleks rohkemat kui solvangud ja parastamised. Ma palun mitte hakkata mulle siin kohta kätte näitama või muud. Hoidke oma eneseväärikust. Olen kõigest inimene, kes on eksinud.
Kas ma olen võimalust väärt? Loodan, et olen. Loodan, et kuskil on keegi, kes mind veidigi mõistab.
