“Enne abiellumist olime abikaasaga olnud mõlemad vabameelsed, seega polnud erinevat liiki suhtlemised meile võõrad ja kumbki minevikus ei sorinud. Abiellusime, sest see tundus olevat mõistlik — titt oli hakkama pandud ja ainult paarisinimesed said loa elamispinnale. Selleks ajaks polnud enam ei kirge ega armastust, ainult praktiline suhtumine.

Minu esimene kõrvalhüpe leidis aset 12 aastat peale pulmi. Jube naljakas ja veider tunne oli seetõttu, aga head oli rohkem, mingit süümekat küll ei tekkinud.

Läks vist paar aastat, kui sain konkreetse kinnituse, et kõrvalt paneb ka mees. Muigama ajas, mängis kavalat rebast ja arvas, et ma millestki aru ei saa.

Mängisimegi seda “mina pole vahele jäänud ja teine ei tea midagi” mängu aastaid. Tundus, et kummalegi ei lähe teise tegemised ja tunded korda. Nii oligi kõige parem. Polnud tundeid, mis oleksid jahtunud, polnud eeldust, et teine ei reeda või et ise ei libastu.

Omavahel seksisime harva ja see oli pigem tuim tegevus, mis kummalegi midagi ei pakkunud.

Nüüd võin öelda, et abielule ei tule kasuks suured tunded, sest need jahtuvad või siis reedetakse teineteist ja siis saab loll (loe: pimesi usaldaja) ikka peksa.

Võtke abiellumist kui äriprojekti ja siis saab maailm kohe lihtsamaks!"

Lugeja, kas nõustud ülaltoodud soovitusega?