Petjast mees oma värskele abikaasale: said ju suured pulmad ja uhke auto, enam pole sul midagi kobiseda, ela ja lase mul ka elada!
Hiljuti kirjutasime ühe naise murest seoses pulmadega, kuhu ta koos oma abikaasaga oodatud on, aga kuhu ta sellega kaasas käiva draama pärast minna ei soovi. Selle peale otsustas oma kogemust jagada veel üks lugeja.
"Igal ühel on õigus abielluda ja nagu öeldakse, lootus sureb viimasena, nii et ju nemad siis on otsustanud, et proovivad veel," avaldas ta oma arvamuse. "Muide, tegelikult tean samasugust olukorda omaenda tuttavate näol: mees pettis, tõmbas ringi, naine ähvardas korduvalt ära minna ja lõpuks, kui võttiski oma seitse asja ja kolis välja, oli mees kõpsti abieluettepanekuga ukse taga. Ta teadis, et naine on alati abielluda tahtnud ja nüüd, kui tal enam muud võimalust ei olnud, otsustas, et olgu siis nii, teeme ära. Naine omakorda võttis ettepaneku vastu lihtsalt selleks, et tollele teisele naisele koht kätte näidata. À la, minust saab seaduslik abikaasa, sina olidki kõigest armuke...
Pulmad peeti uhked, külalisi üle saja, kleit telliti Pariisist ning olemas olid ka kõige kallimad toidud ja bändid, lilleseaded, ilutulestik. Teiste sõnadega, kokku ei hoitud millegi pealt ja pidu oli tõesti selline, mida mäletatakse veel 20 aasta pärastki. Lisaks osteti veel naisele uhke auto tagumiku alla.
Aga kas sest kõigest ka kasu oli? Ei olnud. Juba paar kuud pärast pulmi nähti meest jälle selle teise naisega ringi liikumas, tülid ja draama käis seal peres päevast päeva. Ainult selle vahega, et nüüd põrutas ka mees juba rusikaga vastu lauda ja käratas naisele, et said ju suured pulmad ja uhke auto, enam pole sul midagi kobiseda, ela ja lase mul ka elada.
Aastakese naine veel kannatas seda jama, aga lõpuks läks ikkagi minema. Sedapuhku ei hakanud ka mees teda enam tagasi paluma, vaid pani hoopis armukesega leivad ühte kappi. Aga ega seda elugi pikalt polnud, varsti oli mehel juba uus armuke ja nii ta trikitas veel aastaid enne, kui selle päris õige leidis. Nüüdseks on ta juba mitu aastat ühe naisega koos ja lapsedki olemas ning tundub tõesti, et on mõistuse pähe võtnud.
Aga jutu point on selles, et kui üks kooselu on juba kord kiiva kiskunud ja karile jooksnud, siis allkirjad paberil ja sõrmused sõrmes seda küll kuidagi päästa ei suuda..."
Lugeja, kas oled sarnaste olukordadega kokku puutunud? Mida neist õppida?
