Olen 34-aastane mees. Mul on olnud elus mitmeid suhteid, mis oleksid võinud abieluni viia, kui poleks olnud sellist survet…

Võin enda kogemuse järgi naised kaheks jagada. Ühed on sellised, et niipea kui koos elama hakkad ja suhe on stabiilne, hakkab vihjamine abielule ja naisele on lausa otsaette kirjutatud, et ta ootab kannatamatult ettepanekut. Teist tüüpi naised on sellised, kes juba suhte alguses selgitavad kõvahäälselt oma veendumust, et abielu on mõttetu ja ärgu mees arvaku, et tema on mingi traditsiooniline naine, kes abielluda tahab. Mõlemat tüüpi naistega on raske, sest nad survestavad meest — miks ei võiks lihtsalt rahulikult elada ja vaadata, kuhu see välja viib. Lasta mehel endal jõuda otsuseni, kas ta tahaks abielluda.

Selles Naisteka lugejakirjas polnud juttu sellest, kuidas selle konkreetse abieluni jõuti. Aga mulle paistab küll nii, et naine survestas meest, kuni mees lõpuks alla andis ja ettepaneku tegi. Alles siis, kui juba pulmad tehtud olid, mõistis mees, et tegelikult polnud ta abieluks veel valmis.

Mina tegelikult tahaksin abielluda. Aga tahan ise valida aja, millal ettepaneku teen — üllatada naist siis, kui ta ei oska seda oodatagi. Mitte nii, et laskun ühele põlvele ja naine karjatab “Lõpuks ometi!” Samuti ei taha ma hakata ümber veenma naist, kes on põhimõtteliselt abielu vastu. Ma väga loodan, et leian lõpuks oma ellu sellise naise, kellega me jõuame abieluni loomulikul teel — ilma et keegi kedagi survestaks.

Lihtsalt ma ei saa aru, miks ei või naised enam meestel tegutseda lasta, miks peavad nad meestele pidevat abielualast ajupesu tegema… Olen kindel, et kui naised võtaksid oma seisukohtade väljendamisega natuke tuure maha, teeksid mehed palju rõõmsama meelega ettepanekuid ja ilmselt oleks ka palju rohkem õnnelikke abielusid.