Pettunud naine: elagu pulmad! Mees jättis mu kuu aega pärast abiellumist maha

 (101)
Pettunud naine: elagu pulmad! Mees jättis mu kuu aega pärast abiellumist maha
Foto: MorgueFile

Kaks aastat tagasi jätsid parim sõbranna ja tema mees kaks kuud enne abiellumist pulmad ära. Kõik oli juba organiseeritud – uhke mõis kinni pandud, 60 külalist kutsutud ja pulmakleitki olemas. Me sõbrannaga organiseerisime juba agaralt pulmaõhtut ja olime isegi strippari ära tellinud. Äkki selline teade. Ma ei suutnud seda mõista, miks just siis, kui oled põhimõtteliselt viimasel trepiastmel.

Tagantjärele saan aru, et see oli nende jaoks õige otsus. Nad ei läinud lahku, kuigi võtsid mõneks ajaks aja maha. Nad on praegu koos ja sõbranna ootab esimest last. Ju tundsid, et abielu paneb liigselt piirid peale ja nad pole kindlad, mida tulevikus teha tahavad.

Unistuste pulmad

Naljakas on praegu selle peale mõelda, kuna mina sain maikuus oma ideaalpulmad. Täpselt sellised, mida näed klišeelikes USA filmides. Kõik on valge ja ilus. Ma tõesti tundsin end printsessina ja arvasin, et kõik on ideaalne. Ilmselt sel päeval oligi, samuti ka pulmareisil. Olin alati Veneetsiast unistanud. Loomulikult oli seal veidi räpasem kui postkaartidel nähtud, aga ikkagi oli kõik nii täiuslik.

Ma vihkan tegelikult sõnu nagu "täiuslik" ja "ideaalne". Selles maailmas pole see võimalik. Kuu aega pärast pulmi teatas mu mees, meil oleks aeg lahku minna. Mulle ei jõudnud alguses üldse kohale, mida ta mõtleb. Pole ju võimalik, et äsja abiellusime, aga ühtäkki ei taha ta minuga enam koos olla. Ta selgitas, et oleme elanud mingi mullis, ta oleks ka meelsasti pigem pulmad ära jätnud, aga tal polnud julgust. Oleme koos olnud kümme aastat, see on tema jaoks esimene pikem suhe üldse. Ta ütles, et ta on õnnetu ja tunneb klaustrofoobiat, kõik on nii ette määratud ja tema ei saa kuidagi sekkuda. Kuulasin ja kuulasin, aga see tundus sellise jamana. Täiskasvanud mees, aga ajad poisikese juttu, kuidas sul on vaja ennast leida. Mul oli viimati selline tunne vaadates filmi "Eat, Pray, Love". Mõtlesin selle ajal, et mis sel naisel viga on, õpi nautima seda, mis sul on, mitte ära otsi kogu aeg vajakajäämisi.

Seotud lood:

Aga kes olen mina, et inimese suhtumist muuta. Loomulikult ikka alguses anusin, et jääme kokku ja parandame seda kõike. Või mine kuskile reisile ja tõesti leia ennast. Jutt oli kui hane selga vesi. Ilmselt parem ongi, muidu oleks õudse lõpu asemel järgnenud lõputu õudus.

Tragöödia, mis ei unune kunagi

Nüüd on sest umbes kuu möödas ja saan endaga hakkama. Alguses oli tüütuim osa sotsiaalne surve. Ikka sõbrad küsivad, vanemad kipuvad lohutama või isegi tänitama, et mis me noored küll tegime. Ma väsisin sellest kõigest nii ära, aga õnneks küsitakse viimasel ajal vähem, elu läheb omasoodu edasi. Harjun tasapisi üksi elama ja naudin eesti vihmast suve. Samas, pean päris ausalt tunnistama, et selline asi teeb ikka väga haiget. See pole midagi, mida tulevikus oma lastelastele muigamisi rääkida – oi, oli selline lõbus lugu. Pigem on see tragöödia ja ma loodan, et mitte ükski teine mees oma kallimaga nii ei tee.