Alguses, kui ma oma välismaa mehega laeva peal kohtusin ja alles käima hakkasime, tõin ta tihtipeale Eestisse külla. Kõik sõbrad ja sugulased tegid nii meeldivat ja head nägu, nagu ikka välismaalasele tehakse, mis siis, et mees on lihtsalt rootslane, mitte ameeriklane. Ei tea kui veel ameeriklane oleks, siis oleks vist pükstest välja hüpatud. Muidu on see ju väga tore, et meil rahvas on külalislahke.

Mu mehele ka kõik pakkusid musta leiba kilu ja munaga ja sundisid tulikuuma sauna minema, mis siis, et ta kuuma ei talu, ja siis veel alasti sauna taha tiiki hüppama, et las näeb, milline on tõeline eesti elu! Metsas sunniti marjul käima ja puid riita laduma, kuigi ta ei saanud lõpuni pihta, miks me moosi ja küttepuid poest ei osta… Aga jamaks kiskus siis, kui ta sunniti võistu viina jooma, ja veel tumeda õllega segamini. Meie mehepoegadel on treenitud rasvamaksad, aga minu mees on õrnem ja oksendas pärast veel kaks päeva järjest. Üldse nägi suguseltsil külas käimine umbes selline välja, et kui välismaa mees meie „kodakondsuseksamit” ei soorita, siis mind naiseks ei saa. Ise ma lasin sugulastel ta kallal nalja teha sest, tahtsin näha kuidas ta reageerib. Mulle hakkas aina rohkem meeldima see, kuidas ta igas olukorras rahulikuks ja viisakaks jäi. Suguvõsale ta kokkuvõttes meeldis ja räägiti ikka, et mis siis, et roosa triiksärgiga, aga ikkagi mees ja „küll me selle roosa särgi kombe ka küljest ära harjutame”. Selline jutt käis, nagu hakkaks suguvõsa temaga koos elama, mitte mina.

Sõbrannad ajasid ligi

Eraldi teema olid veel minu sõbrannad. Nii nagu ma omale mehe leidsin, hakkasid need mind topelt sagedusega külla ja pidudele kutsuma, et näidaku ma aga oma mees ette ja uurisid, ega mu mehel juhuslikult vallalist venda pole, isegi poolvallaline ajavat asja ära. Ma alguses ikka viisin teda sõbrannade seltskonda, aga paar sõbrannat, kes kõige kauem üksi kuival olnud, hakkasid vindise peaga mu mehele otseseid lähenemiskatseid tegema, nii et enam ma eriti nendega ei suhtle. Mees ei saanud õnneks lähenemiskatsetest arugi, kiitis, et küll eestlased on üks soe ja sõbralik rahvas. Ma ei vaidle vastu, aga kohati on meil mõni ikka vist liiga soe…

Kaks pulmapidu sugulasi ei rahuldanud

Lõpuks siis sain mehe nii kaugele, et tegime pulmad. Pulmad olid meil uhked, lausa kaks pidu tegime, ühe suvel Saaremaal ja teise Malmös. Aga see oli viga, sest sellest hakkasid kohe uued pahandused kujunema. Oleksime üldse pidanud vist peo ära jätma ja niisama salaja kahekesi registreerimas käima. Meie ikka tahtsime pidu, et ilus mälestus jääks, saaks sõbrannadele fotosid näidata. Osad meie eesti sugulased aga olid vist meie abiellumisest palju rohkemat oodanud, et see tooks nende ellu ka häid muutusi, kui neil nüüd välismaa sugulane on. Olid ikka solvunud, et miks neid välismaale peole ei kutsutud. Aga me ju selleks tegime kaks pidu, et ma ei jaksa kogu suguvõsa laevaga oma kulu ja kirjadega Rootsi külla sõidutada ja enda pool majutada. Olen ikka sugulasi seal majutanud ka, aga kui madratsid mitu nädalat tubades põrandal vedelevad ja käterätid uste peal kuivavad ja külmkappi ei jõua ära täita ja vannituba küürida ja kojuminekust juttugi ei tehta, siis teeb ikka murelikuks küll. Rootsi-poolsel suguvõsal on õnneks palju pappi, siis sõidavad ise kuhu tahavad.

Peale pulmi, kui ma päriseks Rootsi kolisin, jäi mul Tallinnas korter tühjaks. Tahtsin selle välja üürida. Aga mis siis hoopis selgus — suguvõsa hakkas arvama, et kui mina ise enam Eestis ei ela, siis kuuluvad kõik minu asjad neile. Ema marssis oma vennaga joonelt minu korterisse, tuulasid seal kappides ringi ja tassisid enamus asju minult luba küsimata minema, jagasid omavahel ja sugulaste vahel laiali, osa asju panid veel internetis müüki. Mulle ema sellest muidugi ei iitsatanudki, arvas et ega ma märka, kui kodumaale käima tulen, et „pea nagunii välismaa pulki täis”. Aga muidugi ma märkasin. Jube imelik tunne tekkis, nagu ma oleks nende jaoks surnud, mitte ei elaks siinsamas teisel pool merd. Seejuures ei ole ju asi selles, et me ei suhtleks sugulastega. Emaga ikka iga päev Skypes helistame, siis saab mind noomida ja ette heita, mida ma elus olen valesti teinud. Samas kui ma küsin, et kas tema meelest tegin valesti, et välismaalasele mehele läksin ja ära kolisin, siis ta keerab jutu kohe muule teemale, et ohh ja uhh, „kes nüüd siis suvel meid autoga aiamaale viib”. Seejuures ei ole mina kunagi neid autoga aiamaale viinud, mul pole isegi lube, autost rääkimata. Aga kuna mu välismaa mehel on uhke välismaa auto, siis ilmselt tahavad sugulased, et ta sellega neile treppi sõidaks ja maale moosipurkide ja kartulite järele viiks. Kui me suvel Eestis oleme siis ikka oleme viinud-toonud ka, aga neid sugulasi hakkas siis uksest ja aknast sisse sadama. Kellel abi vaja küll autoga kola vedamiseks, kes tahtis niisama raha laenata, kes oma lapsed meie juurde Rootsi elama saata, et seal ehk tööd rohkem.

Ideed pole ju iseenesest halvad, aga Eestis ei ole minu teada seda sugukondlikku kohustust ja kommet, et kui üks suguvõsast kuidagi läbi raskuste halja oksa peale saab, siis peab ta tervet ülejäänud suguvõsa elu lõpuni toitma, katma ja neile raha saatma. Või peab?