Pihtimus: mees pani fakti ette — tema enam oodata ei jõua, saame lapse või ta läheb ära
(1)
Mees pole enam esimeses nooruses ja seetõttu ta mind tagant kiirustabki. Tema unelm on saada vähemalt kahe lapse isaks, aga peame kiiresti pihta hakkama, et see unelm teoks saaks. Bioloogiline kell tiksub mul ka, aga temal eriti kõvasti, sest tema on minust 10 aastat vanem.
Mina tunnen, et ma pole lapseks veel valmis. Nii palju asju on veel vaja teha (kool, töö, majanduslikult end ette valmistada, reisida jne). Pealegi, mulle isegi ei meeldi lapsed. Pole kunagi õieti ühegi beebiga tegelenud, olen neid ainult kaugelt vaadanud või hetkeks süles hoidnud, aga mingeid soojemaid tundeid nad minus pole tekitanud. Arvan, et see on nii suur otsus ja lapsesoov peab olema kindel ja mõlemapoolne.
Abikaasa ütles nüüd, et kui me lähiajal last ei saa, siis tema enam oodata ei jõua ja läheb otsib endale kellegi, kes tahaks last sama palju kui tema. Mulle ei meeldi selline survestamine, aga mõtlen samas — kuidas ma üldse tean, et ma olen valmis? Mida päev edasi, seda suuremat hirmu ma raseduse ja sünnituse ning muidugi lapse kasvatamisega kaasneva vastutuse ees tunnen. Aga äkki ma olen need hirmud enda jaoks üle pingutanud ja kui selguks, et ootan last, saaks kõik korda?
Kui ma nüüd jääksin ikkagi rasedaks, mis siis saaks? Kas ma hakkaksin seda last armastama ja mu hirmud kaoks? Või jään ma alatiseks mõtlema, et “ma ei tahtnud sind”? Kumb emotsioon on võimsam? Äkki hakkan hoopis mehele etteheiteid tegema, et ta mu sellisesse olukorda pani?
Temast saaks kindlasti väga hea isa, sest tal on lastega alati väga hea klapp. Ta viitsib nendega mängida ja nende lalinat kuulata. Ta kasvataks last armastusega ja teeks kõik tema heaks, selle pärast ma ei muretse.
Nagu aru saate, olen ma suures segaduses ega tea, mida teha. Kõik arvamused on teretulnud, eriti ootan kommentaare naistelt, kes on sarnases olukorras olnud.
