Pubeka ema on hullumas: teismeliste emad, kuidas tulete toime oma lapse pideva virisemise, pirtsutamise ja õiendamisega?

 (74)
Pubeka ema on hullumas: teismeliste emad, kuidas tulete toime oma lapse pideva virisemise, pirtsutamise ja õiendamisega?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Ta on mu oma laps ja ma tõesti armastan teda, aga ta viib mu hauda! Mu armsast rõõmsast ja heatujulisest pojast on saanud virisev ja pidevalt halvas tujus olev pubekas ja ma ei suuda seda välja kannatada! Mis nippidega teie selle raske perioodi üle elasite?

Mina ise olen oma loomult väga rõõmsameelne ja optimistlik. Tavaliselt on mul hea tuju. Tõsi, mind on üsna lihtne endast välja viia, aga seda vaid hetkeks, viie minuti pärast naeran jälle. Praegu olen aga tõsises hädas oma pojaga, kes on saanud 14 ja jõudnud sellesse kohutavasse aega, kus maailm on õudne ja ebaõiglane ja kõik on valesti. Vähemalt tema jaoks. Tundub, et hea tuju kui selline on tema jaoks maailmast kadunud ja ainus, mis rõõmu pakub, on uste paugutamine, vastu õiendamine ja reeglitest üle astumine. Eriti suured tülid on meil veel väga „heal“ teemal: sokkide vahetamine ja pesemas käimine — ta lihtsalt ei tee seda ise, ainult käsu peale suure surmaga. Haiseb nagu õudukas, aga pessu ei lähe. Ütleb, et ise teab paremini. Mul on muidu ükskõik, las siis haiseb koolis, aga kodus suren mina tema juustuhaisu kätte ära ja terve ülejäänud pere samamoodi. Õppimisest ma üldse ei räägigi, sest sellest pole midagi rääkida. Seda lihtsalt ei toimu. On paar ainet, kus tal on raskusi, aga need pole ületamatud. Natukese lisapingutusega saaks ta kenasti neist ainetest läbi, kuid abi saamiseks järelevastamistundidesse keeldub minemast. Ta on endale pähe võtnud, et ei saa nagunii hakkama ja tundub, et ta on täiesti käega löömas. Trenn, kus ta varem käis hea meelega ja kus ta on väga edukas, on praeguseks muutunud tema jaoks nõmedaks ja mõttetuks ("mõttetu" on üldse tema uus lemmiksõna). Ükski toit ei maitse peale rämpsu, aga kõht on kogu aeg tühi ja „tahaks midagi“. Kodus olles on tal tuju pidevalt paha. Normaalsest suhtlemisest temaga ei tule eriti midagi välja, sest vastuseid ma temalt ei saa, kulm on tal kortsus ja silmad suurest pöörlemisest aukus ja väsinud. Silmi pööritatakse nimelt iga kord, kui keegi pereliikmetest julgeb temalt midagi küsida või üritab vestlust arendada.

Seotud lood:

Ma olen püüdnud olla hea ema selles mõttes, et ei torgi teda liiga palju tagant, lasen tal rahus olla, tõesti proovin võimalikult vähe näägutada, aga ikkagi üritan temaga rääkida ja uurida, mis tema elus toimub. Ma ei lase tal kooli pooleli jätta, vaid sunnin õppima ja trennis käima. Aga kogu see negatiivsus, mis poja poolt vastu tuleb, lausa lämmatab mind ja teisi pereliikmeid. Väga raske on jääda ise rõõmsaks ja rahulikuks, kui igale küsimusele või lausele tuleb vastuseks mingi vihane või tülpinud „Jäta mind rahule“, „See on mõttetu“, või „Mida iganes!“.

Kuidas pubeka kõrval ise normaalseks jääda? Mida ma saaksin oma poja heaks teha, et ta meie peresse tagasi tuleks ja ta elus natukenegi rõõmu oleks? Kui ma mõtlen, et pean järgmised 3-4 aastat niimoodi elama, siis ma küll ei kujuta ette, kuidas see välja peaks nägema…