Rannad tasuliseks! Päevitamismaks?!

 (95)
Rannad tasuliseks! Päevitamismaks?!
Delfi lugeja foto

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle meeldib rannas käia. Tunda jalataldade all kuuma liiva puudutust, hingata mereõhku, kuulata lainete loksumist ning lasta päikesel ja tuulel oma keha paitada. See loob tunde, et südasuvi on käes.

Kuna minu jaoks on Tallinna rannad liialt rahvarohked, eelistan sõita linnast välja mõnda rahulikumasse kohta. Aga kuna mulle meeldib käia liivarannas, mitte kõrkjate vahel või kiviklibu peal lamada, siis jätkub ka linnast välja sõites randadesse rahvast.

Randa jõudes sätin lamamiseks lina liivale. Kõik on veel hästi. On nädalavahetus, kell näitab mõned minutid enne keskpäeva ning kõigile jätkub vabalt ruumi. Olen olukorraga rahul, kreemitan enne pikaliheitmist korralikult, sätin end silmadega mere poole ning puhkus võib alata.

Esimesena rikub minu rahu randa saabuv valjuhäälne seltskond pisikestest põnnidest vanaemade-vanaisadeni välja. Ilmselt on tuldud randa kogu suguvõsaga. Mind nad ei häiriks, kui vaid lapsed suudaksid oma meeleolu taltsutada ning mitte täiest kõrist vahetpidamata ema-isa karjuda. Aga sellega harjub. Kõik on veel peaaegu et hästi.

Teisena ehmatab mind koer, kelle lõõtsutamist äkki kuulen ja kes oma külma ninaga mind nuusutab. Tõmbun eemale ja pobisen midagi enda rahustuseks, sest teadagi, ega peremehe arvates tema kutsu ju ei hammusta. Ka koer pole kõige hullem, mis mind sel päeval veel ees ootab.
Keeran teise külje ning päevitan edasi. Korraga krudiseb liiv mul kõrvus. Kuulen aevastamist, turtsatusi ning nuuskamist. Mõistagi otse liivale. Seda teeb veest väljunud meesterahvas. Ju tal läks ujudes vett kurku, mis ajas teda köhima ja nuuskama. Kuid nuusata avalikult maha on minu arvates vastik ja täiesti sobimatu.

Olgu. Kui tahan edasi päevitada, pean olukorraga leppima. Sunnin end taas rahulikuks ja suunan mõtted meeldivatele asjadele. Seda paariks minutiks. Üle minu pea tuiskab liiva ning kui seekord silmad avan, näen möödumas selgelt äraeksinud olekuga noormeest. No ei ole veel päevitajaid nii tihedalt, et ei saaks maaslamajast kaugemalt mööduda.

Minu viimasteks rahurikkujateks on randa jõudnud lohesurfarid. Jaa, ma saan aru, igaühel on oma hobi, kuid kas peab tõesti sõitmist õppima ja oma oskusi demonstreerima kohas ja ajal, mil rand on päevitajatest-ujujatest tulvil? Kardan lohesurfareid ajast, mil ühe oskamatu surfari lohe maandus õnnetult suure plartsatusega minu kõrval. Sellest saadik on minu rahu häiritud, kui neid ranna ääres põlvekõrguses vees surfamas näen.

Jah, saan aru, kõik on tegelikult minu enda süü. Kui ei meeldi, tuleb otsida mõni rahulikum koht päevitamiseks. Mul on aga asjale hoopis teine lahendus.

Kuivõrd rand on ikkagi eelkõige avalik ruum, teen ettepaneku muuta päevitamine tasuliseks, et igaüks saaks endale sobiva platsi rentida. See oleks õiglane. Siis võiks kõik need, kes rannas endale kohta üürida ei jaksa, oma koduhoovis nii palju lärmata ja turtsuda, kui isu on. Siis saaksin endale valida nii suure rannariba kui raha jätkub. Eramaa — nagu tänapäeval on kombeks metsaaluseid sildistada —, kuhu teistel neil tundidel asja poleks. Riik saaks raha ja päevitajad oleksid tänulikud.