Oh, jälle tuleb naistepäev. See on minu jaoks üks kõige kiirem ja raskem päev aastas. Hea, et ta seekord vähemalt pühapäevale langeb… Aga eks ma kurdan siis oma muret, miks see minu jaoks nii raske on. Alustan oma naisest. Tema on nõuka-ajal üles kasvanud ja temas on väga tugevalt juurdunud arusaam, et naistepäeval tuleb naisi kätel kanda. Hommikul lilled kinkida ja kook voodisse viia (mille varahommikul ise küpsetasin muidugi) ja siis päev otsa olla valmis kõiki tema soove täitma. Eks ma elaks selle üle, aga sellega minu naistepäevakohustused ei piirdu. Nimelt on kuidagi nii kujunenud, et igal naistepäeval käin ma lillede ja kingitustega külas oma neljal vanemal naissoost sugulasel. Alguses oli neid üks — vanatädil suri mitu aastat tagasi talvel mees ära ja ma ikka käisin teda aitamas, muidugi külastasin teda ka naistepäeval. Nüüd on neid prouasid juba neli, kõik lähedalt sugulased, kõik mehe kaotanud ja kõik elavad (õnneks linna lähedal) maal. Ja siis ma nad kõik läbi käin, mis teeb kokku pea 200 kilomeetrit autosõitu. Nad on kõik toredad, söödavad mind kartulisalati ja kookidega. Nad tahavad muidugi alati ka pikemalt juttu rääkida, aga mina pean kogu aeg kella vaatama, et kõik tehtud jõuaksin. Kõige hullem on see, et samal ajal on mu oma naine kodus pahane ja iga kord, kui ma korraks koju jõuan, teeb stseeni ja süüdistab mind, et need vanaprouad on mulle tähtsamad kui tema!

Nüüd, kui oma mõtted siia üles kirjutasin, saan aru, et tegelikult on kogu see olukord täitsa koomiline ja ma olen selle tegelikult endale ju ise tekitanud. Aga sellegipoolest olen alati juba nädal enne naistepäeva pinges, et kuidas ma selle päeva üle elan. Tuleb vist midagi ette võtta.

Mehed, kirjutage Naistekale, mis on teie naistepäeva “kohustused” ja kuidas te nendega hakkama saate.