Eero lugu:

Minu isa oli mölakas. Vähemasti nii ema teda nimetas, kui enne palgapäeva kurtis, et mu isa lubas eelmine kuu raha saata, aga jõi selle ikka maha. Mina, kümneaastane poisike, võtsin juba siis endale pähe teadmise, et mina ei teeks kunagi nii! Kui saan isaks, siis mölakat minust ei saa.
Raske hinnata, mölakas ma pole, aga ideaalne mees ilmselt ka mitte. Mu lapse ema Greete jättis mind kolm aastat tagasi maha. Kuidas ta seda põhjendaski: tal on igav, tahaks midagi uut.

Ta on üpris jonnaka iseloomuga. Vahel isegi imestan, et ta muidu inglise keele õpetaja ja tõlgina töötab. Tal on mitu rolli. Koolis on ta viisakas õpetaja, aga kodus hästi temperamentne. Mind paelus tema iseseisvus ja oskus end kehtestada. Kui ta ütles, et jätame lapse nädalaks vanavanemate juurde ja põrutame Rumeeniasse, siis nii ka tegime. Ehmatasin muidugi alguses: Rumeeniasse, misasja? Aga vahel taolised totrad seiklused tegidki elu huvitavamaks.

400 eurot kuus oli alles algus

Aga ju ma polnud nii huvitav, et minuga jätkata. Tütar oli siis nelja-aastane. Me ei vaielnud selle üle, mis peaks olema toetus. Jäi jutt nii, et laps elab emaga, pea iga nädalavahetusel võin ta ka enda juurde võtta. Maksan iga kuu emale 400 eurot. Mu palk on üsna mõistlik ja ma ei näinud summas probleemi. Lisaks ta enda palgale 400 eurot. Peaks ju välja tulema küll?

Läks nii, et ta küsis ikka iga asja eesti raha juurde. Eralasteaed; uued riided; väljasõidud Legolandi ja Muumimaale (muide, viimasesse läksin ma lõpuks ise koos lapsega, Greetel polnud aega). Eelmine suvi maksin isegi kinni Greete enda puhkuse Saaremaal SPAs, sest ta ütles, et lapsekasvatamine nõuab palju vaeva, ta tahaks puhata.

Ma ei arvanud, et kõik mu rahakotile nii tugevalt mõjub. Kui me koos last kasvatamise, polnud see üldse nii tuntav, aga nüüd läheb raha kui põhjatusse kaevu. Peaksin rohkem sente lugema ja keelduma maksmast, aga mul tekib siis tunne, et olen ise see mölakas nagu oli mu isa.

Greete tahab kätte maksta?

Eelmise kuu lõpus olin otsesõnu paljas kui püksinööp, sest tütar läheb sügisel kooli. Greete otsustas juba juunis, et tuleb kõik asjad varakult ära osta, augustis trügimist vältida. Ranits, riided, koolitarbed… Ma ei hakka summat välja ütlemagi.

Mu enda ema arvab, et Greete teeb seda kõike kättemaksuks. Ta on minus pettunud, ma polnud ideaalne mees, nagu ta lootis, nüüd võtab, mis saab. Ega ta ise laste riietest või mänguasjadest rikkamaks saa, aga ta tahab mind alandada.

Kui ma oma tühja rahakotti vaatan, ehk on emal isegi õigus.