“Avalikult julgetakse öelda — ta on kitsi -, rääkimata faktist, et vaesena ei aidanud mind keegi. Ma ei palunud kunagi kelleltki abi.

Peamiselt ootavad sugulased oma lastele suuri kinke ja sõbrad, kel endal raskusi, minult abi.

Avalikult kommenteeritakse, et mis sul viga, sul rikas mees ja hea töö. Miks sa šampanjat ei toonud, tule oma munade ja peekoniga hommikul külla, maksa meie piletid kinni, mul ei ole raha kaasas jne, see on pidev.

Uuritakse, mis mu asjad maksavad, kuhu ja kuidas raha kulub ning seejärel võrreldakse. Minu jaoks on see emotsionaalne väljapressimine.

Teadlikult ei tunta huvi, kuidas mul tegelikult läheb… Olen väga paljud suhted lõpetanud. Aga miks peab elu nii lahja olema? Nii madal ja mage?”