Südamest solvunud: kuidas käituda tuttavaga, kes mu Facebookis ära blokkis?

Mul on üks tuttav — või noh, eks neid ole mul mitu -, kellega oleme juba mõnda aega suhelnud ja ta on täitsa tore. Meie mõttemaailmad ei kattu alati sajaprotsendiliselt, aga minu meelest ongi see suhtluse põneva hoidnud. Saame pea igapäevaselt natuke diskuteerida ja vaielda ning mina olen sellest suhtlusest küll kõvasti võitnud. Vestlused on alati silmiavavad ja panevad mõtlema, aidates nii mõista, et tõde pole pea kunagi absoluutne ja et tõdesid on erinevad.

Ka seltskonnas koos on meil selle tuttavaga alati lõbus olnud. Me nokime sõbralikult ja vaidleme samamoodi, nagu netiski suheldes. Ja kumbki ei võta asja südamesse, sest oleme piisavalt täiskasvanud selleks ja saame aru, et selline ju “suurte inimeste” suhtlus ongi. Meil on õnneks ka palju selliseid punkte, milles oleme ühel nõul.

Niisiis olen ma seni arvanud, et meie suhtlus on midagi, millest kasvab tore sõprus. Ma austan seda inimest väga ning küsin talt sageli nõu, kui on mingi probleem, millele ta oskaks aidata lahendust leida. Nii meie viimane kokkupõrge tuligi. Küsisin talt abi ühe tülika tööprojekti osas ja uurisin, kas ta ehk oskab kontakte soovitada, kelle poole pöörduda — nimelt oli tegu just tema erialase teemaga. Selle peale teatas tuttav kuidagi ülitigedalt: “Mis ma olen sul mingi aadressiraamat või!” ja kui hakkasin selgitama, vaatasin, et ohhoo, inimene on mind ära blokkinud! Lisaks eemaldas ta oma sõbralistist kõik meie ühised sõbrad.

Nüüd pöörduvad kõik minu poole, kes kummalist asja märganud, et mis tal küll lahti on. No ja kust mina tean! Ma olen sama üllatunud kui kõik teised. Ma ei saa aru, senini oleme saanud täiesti normaalselt suheldud ja kõik erimeelsused on olnud pigem sportlik ajaviide meie mõlema jaoks. Nüüd äkki aga käitub nagu teismeline.

Ma proovisin paar korda helistada ka, aga kõigepealt ei võtnud lihtsalt vastu, siis ilmselt blokkis numbri ära, sest telefon annab helistades ainult kinnist. No absoluutselt ei saa aru, mis juhtus. Okei, meil kõigil on teinekord kehvemaid päevi või siis äkki ma tabasin ta halval hetkel, aga seda kõike saab ju normaalselt kommunikeerida, mitte piltlikult öeldes uksi paugutades minema joosta.

Mulle on täiesti arusaamatu, miks täiskasvanud inimene nii käituma peaks! Ma ei oska ise enam midagi nagu teha ka, otsustasin, et kui ta tahab tulla ja selgitada, tulgu siis, ma ise pinda ei käi. See kõik on aga pannud sügavamalt suhtlusvõrgustike üle mõtlema… Et kas nad ikka aitavad inimestel suhelda või teevad selle hoopis kordi keerulisemaks? Vot, see on asi, mida varem oleks selle tuttavaga arutanud. Nüüd ei teagi, kelle poole diskuteerimiseks pöörduda…