Suhtekriisis naine: mees otsustas, et hakkab seljakotiränduriks ja jätab mind pooleks aastaks üksi

Olen mehega kolm aastat koos elanud ja meil on üks laps. Nüüd avastas ta, et tahab rändama minna. Seljakotiga.

Ta on üksi olles seda varemgi teinud, tal on selline kirg uusi kohti ja paiku avastada. Nüüd tahab jälle minna ja seda lausa kolmeks kuni kuueks kuuks. Minu jaoks on selline suhe võõras, kus mees lihtsalt tuleb ja läheb. Aga olen nõus, kuna see on tema unistus.

Küll aga jääb mulle arusaamatuks, kuidas see meie pereelu majanduslikult môjutab, kui meil on ühine elamu ja maksud. Pean siis need 3-6 kuud kôik oma õlule vôtma ju, seda nii tööde osas kui ka rahaliselt. Töödega saan hakkama, aga majanduslikult on üksi ikka väga raske. Mees lihtsalt läheb, jätab mured ja kui tema hing rahu saanud, siis tuleb tagasi.

Kas siis ongi nii, et lihtsalt minnakse ja jäetakse kogu koorem naise õlule?