Suhtes kahtlev naine: kas tihti vinguva ja kritiseeriva mehega tasub üritada koos jätkata või pigem suhe lõpetada?
Olen 60aastane lesknaine. Pärast mehe kaotust elasin kaua üksinda, käisin tööl ja vahelduseks olid kohtumised sõbrannadega. Paar aastat tagasi tekkis mul tutvus lahutatud mehega, nimeks Mati. Nüüd elame n-ö visiitabielu, elukohad ja töökohad ei võimaldagi päris kokku kolida. Sellises eas on ju uut tööd ka raske leida.
Mõned kuud pärast tutvumist kaalusime siiski päris palju kooseluvarianti. Eks alguses ikka on kõik toredam ja huvitavam. Olenemata vanusest mõtleme ikka oma uue kaaslase peaaegu ideaalseks. Olen küllalt positiivne ja proovin kõike pigem paremaks mõelda, rohkem kõigest aru saada, mitte otsustada uisapäisa.
Häirekell mu peas hakkas lööma siis, kui käisime koos Matiga minu sõbranna sünnipäeval. Kõik tundus tore olevat. Mu uue sõbraga saadi hästi jutule ning köögis kiitsid vahepeal sõbrannad mu meest: küll sul on vedanud. Muidugi olin rõõmus. Pärast südaööd läksime koju. Juba koduteel hakkas mu sõber sünnipäevalisi arvustama, üks oli nii kole ja paks, teisele riided üldse ei sobinud, kolmas olevat lihtsalt rumal. Olin alguses täiesti šokeeritud ja hämmastuses. Suhtles Mati ju sünnipäevalauas kõigiga viisakalt ja kenasti. Kui veidi toibusin, ütlesin, et need olid ju mu sõbrannad oma abikaasadega. Olen nendega kaua suhelnud, muidugi on neil kõigil (meil kõigil) oma vead, kuid neid solvavaid märkusi tehes solvad ka mind. Küsisin, kes siis mina tema arvates olen. Öeldakse ju, et ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes oled sina. Oh, siis ta ütles, et mina ikkagi olen parim, n-ö ilus, tark ja hea, hakkas ka vabandama ja lubadusi jagama — enam nii ei tee. Nii seekord siis jäi.
Mida aeg edasi, seda rohkem siiski on häirivat. Mõnikord tundub nagu oleks mingi kärbes teda hammustanud, ta ikka kritiseerib või siis räägib, kui halb kõik on. Jälle kordan, et ega siis kõik saagi imekena olla, kuid kogu koosoldud aja ei tahaks meest muudkui turgutada, tahaksin lihtsalt koos aega veeta ja siiski elust rõõmu tunda.
Mõnikord mõtlen hirmuga, kuidas mu sõber minust räägib näiteks oma sõpradega. Ja kuidas ta veel siis räägiks, kui ma suhte lõpetaksin… Nüüd on ka hea meel, et me Matiga päris koos ei ela ja kumbki polegi enam sellest rääkinud ka.
Loomulikult tean, et teist inimest muuta ei saa, saab ikka vaid ise areneda ja mõne loo peale teistmoodi vaadata. Ei suuda ju kaua taluda naist või meest, kes muudkui vingub: tee nii, ära tee nii, ole selline, ole teistsugune jne. Mul on üldse kahju, et paljud inimesed on väga pessimistlikud. Ja tihti nähakse kui koledasti elab naaber, aga meie ise?
Kas on tarku naisi ja mehi, kes oskaksid mulle nõu anda. Palun ärge ilkuge, seda on kahjuks kommentaarides nagunii liiga palju ja see tundub nii madal…
