“Suitsetaja olen olnud juba 13 aastat ning selle “hobiga” tegelen ma tänaseni ikka väga põhjalikult. Suits on minu lohutaja, rõõmustaja ja rahustaja, sellega ma tähistan õnnestumisi, võtan aega maha, viidan niisama aega, ärkan ja lähen magama. Nii on see olnud juba tõesti pikka aega ja neid “homnepäev jätan maha” mõtteid olen tõsisemalt mõlgutanud varemgi, aga iga suitsetaja ilmselt teab isegi, kuidas see käib… Nüüd aga lihtsalt peab, sest kui arst ikkagi korraks kopsuvähki kahtlustama hakkab, siis seda hetke, mil kahtlusest saab tõsiasi, ma küll ära oodata ei taha.

Aga point on selles, et ma ei tea, kuidas. Tegelikult muidugi tean, sest ma olen ju lugenud, uurinud ja guugeldanud, aga seda iseloomu, mida kõikide nende tarkuste rakendamiseks vaja läheb, ei suuda ma kuskilt üles leida. Olen raamatuid lugenud, olen käinud nõustamisel, olen lugenud terve interneti läbi ja proovinud eiteamida, aga sellest halvast kombest lahti pole saanud. Nõustamiskabinetist anti kaasa nikotiiniplaastrid, mis tekitasid allergilise reaktsiooni, teisest kohast sain mingid lutsukommid, mille oleks autosõidu ajal endale kurku tõmmanud ja läkastasin selle autopõrandale maha, et mitte lämbuda. Nii et mingit reaalset abi ma sealt ei saanud.

Kõige ekstreemsem asi, mida ma olen proovinud, oli see, et hakkasin endale sisendama, et suitsetamine on paha ja tekitab vähki. Sisendasin seda endale seni, kuni hakkasin seda ise nii sügavalt uskuma, et mõtlesingi endale vähi — kõigepealt kahtlustasin, et vähk on kõhus, siis, et on levinud ajju ja lõpuks olin kindel, et mu soolikad on umbes. Sel perioodil hakkasin suurest vähipaanikast veel rohkem suitsetama, sest närvid olid ju läbi. Samamoodi ülesuitsetamisega lõpeb iga õhtu, kui ma mõtlen, et see on mu viimane pakk ja homsest jätan maha. Viskan kõik suitsud minema, lähen magama ja… hommikul korjan kõik sigaretid prügikastist välja tagasi. Pärast iga “viimast” suitsu olen täiesti 100% oma elu uuesti alustama ja suitsetamise maha jätma, aga millegipärast poole tunni pärast ma selles soovis enam nii kindel pole…

Ma ei taha enam suitsetada, aga mu sõltuvus on nii tugev, et ma ei tule sellega ise toime. Ja keegi ei aita ka. Narkarid ja alkohoolikud saavad võõrutusravile minna, nende jaoks on vahendid ja võimalused olemas, ka toidusõltlaseid aidatakse, aga suitsetaja on oma hädas üksi või peab maksma üüratuid summasid “koolituste” eest, mis aitavad heal juhul ainult mõnd üksikut. Seega küsingi nüüd teilt abi: palun andke mulle nõu, mida ma peaksin tegema, kelle poole pöörduma ja kuhu minema, et suitsetamisest lõplikult lahti saada!”