Suurfirmas töötav noor naine: meeskolleeg teenib minust rohkem ja kui julgen häält teha, ähvardatakse vallandada

 (88)
Suurfirmas töötav noor naine: meeskolleeg teenib minust rohkem ja kui julgen häält teha, ähvardatakse vallandada
Panthermedia, Scanpix

Täna algas kampaania "Tilliga ja tillita", mis juhib tähelepanu meie ühiskonnas lasuvale palgalõhele. Sel puhul avaldame noore Paula kirja.

Mu nimi on Paula, ma olen 26aastane ja ma töötan ühes Eesti suurimas ettevõttes. Ma ei avalda selle nime ega ka asukohta, sest ilmselt siis saaksin vallandamisteate. Kõrvaltvaatajale võib tunduda mu töökoht igati ihaldusväärne ja mul ei tohikski justkui seltskonnas olla õigust vinguda — mida sa jonnid, oled ju oma ala spetsialist, mõtle nendele, kellel nii hästi ei lähe jne. Vahel aga soovin, et ka minul ei läheks nii hästi. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab.

Minu otsene ülemus on keskealine meesterahvas. Ta on minust täpselt poole vanem, mis tema silmis tähendab seda, et ta on minust ka vähemalt täpselt poole targem ja asjalikum. Olenemata sellest, et ma valdan oma töötemaatikat ning ülesandeid temast olulisel määral paremini. Julge väide? Jah, aga paraku on elu seda lihtsalt mulle mitmeid kordi tõestanud. Kui mu ülemus tuleb minu juurde jutule, kuulan ma ta alati ära. Sellega kahjuks asi piirdubki, sest mingist diskussioonist ega mõtete vahetamisest juttu olla ei saa. Ükskõik, mida ma välja pakun, see ei ole kunagi hea idee. Samuti kui julgen öelda, et mõnda asja lihtsalt ei ole vaja teha, kuna tegemist on mõttetu ressursiraiskamisega, siis saan vastuseks, et tegelikult siiski on ja ma peaks lihtsalt vähem suust sooja auru välja ajama. Ebasoosivate tulemuste saabumisel saan vastu kukalt loomulikult mina — sest noh, kõik on ju ikkagi minu süü.

Seotud lood:

Samuti on meie ettevõttes väga suureks probleemiks palgad. Erinevus selle vahel, mida samal kohal töötavad mees ja naine uue kuu alguses pangaarvelt leiavad on üüratu. Kust ma seda tean? Mu parim sõber Kristo töötab minuga täpselt samal positsioonil, teeme asju täpselt sama palju, sama kiiresti ja sama kvaliteetselt, ometi on tema netopalk minu omast 40 protsenti suurem. Minu puhul 1000, temal 1400. Jah, loomulikult, ma elan selle palgaga ära ja saan hakkama, kuid see ei tähenda, et see oleks mõistetav suhtumine juhtkonna poolt.

Kolmas probleem, mis ilmselt on ka mujal töökeskkondades on see, et ülemused ei oska oma töötajaid hinnata. Selle asemel, et anda töötajale aeg-ajalt märku, kui väärtuslik ta on ning kui head tööd ta teeb, kutsutakse vaibale siis, kui midagi on valesti. Räägin sellest omal näitel. Oleme oma tulemustega Eesti firmade lõikes eesotsas ja rekordnumbrite taga on palju tööd. Seda ei märka keegi. Kui aga järgmisel kuul tulemus eelmisest natukene kehvem on, siis saame ajupesu, et miks keegi tööd teha ei viitsi. Irooniline, kas pole?

Järjekord on ukse taga

Olen proovinud sellest rääkida ka meie personalijuhiga, et probleemile veidi lahendust saada. Tunnen sageli, et mind alavääristatakse ning kiusatakse. Personalijuht on mul samuti soovitanud siiski rohkem oma ülemust kuulata ja oma tooni parandada — kindlasti olen nipsakas ja ei oska käituda. Samuti võiksin olla tema sõnutsi tänulik selle eest, et mul üldse selline võimalus on, sest nagu me kõik teame: “Järjekord on ukse taga ootamas.”

Ma tean, et ma ei ole oma probleemiga üksi ning kindlasti on sarnaseid kohti, kus minusugused väikesed mutrid ühes suures süsteemis tunnevad, et neid koheldakse kui nartsu. Aga ma ei oska midagi ette võtta. Ühest küljest on ju kõik hästi, mu töökaaslased on toredad ja palk on ka mõistlik. Teisest küljest tunnen, kuidas motivatsiooni iga päevaga üha vähemaks jääb. Hakkan vist stressi langema. Mida ma tegema peaksin?