SUVEJUTT: Annabella lugu
Kuni ühel soojal suvisel õhtul läksid nad jalutama. Tähed särasid nende kohal ja nad rääkisid, naersid ning tundsid rõõmu koos olemisest.
Annabella teadis, et Robert on selline Rüütel-Casanova. Ta teadis, et ehkki Robert on hetkel koos temaga siin, on kuskil üks tüdruk, kes on niinimetatud ametlik tüdruksõber. Annabellat see ei
häirinud, sest kuskil oma südames ta teadis, et see mis on nende kahe vahel, on
midagi, mis tõmbas Robertit ja lõpuks tuleb Robert tema juurde alati tagasi. Ta unistas ja
uskus, et kunagi piisab Robertile ainult temast.
Kuid selle õhtu juurde tagasi tulles. Pärast seda, kui Annabella oli Robetiga hüvasti jätnud, läks sättis ta ennast magama ning enne, kui pea patja puudutas, tunnistas ta endale ka üllatuseks,
et ta on Robertisse armunud. Kõik, kes seda tunnet kunagi kogenud, teavad, et sel ööl ei maganud Annabella üldse, sest unistamine röövis temalt une.
Pärast seda ei näinud Annabella Robertit mitu kuud. Aga armastus tema südames kasvas ja muutus aina tugevamaks. Annabella unistas sõites rongi ja bussiga või enne magama minekut.
Ja milline rõõm, kui Robert taas juhuslikult külla tuli. Need olid Annabella lemmik suvepäevad. Sest tavaliselt tuli ja jäi Robert külla paariks või enamaks päevaks.
See oli taas imeilusal suvepäeval
Päike paistis, taevas oli selge, linnud laulsid ja koerad ajasid eemal üksteist taga.Annabella vaatas Robertit eemal sõbraga rääkimas ja tema süda täitus
suure armastusega selle noormehe vastu, kes oli küll temast seitse aastat vanem,
aga ometi tundus Annabellale, et just Robert on see, kes peab sarved maha jooksma ja ennast leidma enne, kui neil kahel saab tulevikku olla. Ta oli leppinud Robertiga just sellisena nagu ta on — Casanova.
See oli ka üks põhjus, miks Annabella ei laskunud Robertil suudlustest kaugemale minna. Ta teadis, et tema peab ühes tükis olema.
Just siis keeras Robert oma pilgu Annabellale, vaatas talle otsa ja naeratas. Annabella jäi liikumatuks. Robert vabandas, tuli naise juurde, haaras ta oma embusse ja lausus:
”Sa ju tead et ma armastan sind!”
Ning kuigi Annabella süda jättis sellest löögi vahele ja kuigi ta mõistus karjus: ”Mina sind ka!”, lausus ta valjusti ennast temast eemale tõugates: ” Ma ei saa seda luksust endale lubada, et sind usuksin,” ning neiu astus raske südamega minema. Sest ükskõik kuidas ta ei tahtnud Robertit uskuda, teadis naine, et kuskil on tema ametlik tüdruksõber.
Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud ilma, et nad oleks kohtunud. Annabella unistas taas. Nüüdseks oli sellest saatuslikust suvest, mil ta endale oma tundeid tunnistas, möödunud kaks suve. Ja kuigi Robert kinnitas talle, et tema armastus on siiras, jäi Annabella endale kindlasks ega lasknud meest endale lähemale kui kaks suve tagasi.
Nad suutsid säilitada ka oma sõpruse, olles üksteisele olemas, kui üks või teine seda vajas.
Nagu juhtus ühel tavalisel ja mitte sugugi igaval suveõhtul, kus üks purjus mees ähvardas Annabellat noaga. Robert seisis Annabella taga nuga nägemata ega mõistnud,
miks naine edasi ei liigu. Ning siis lõi Robertis välja rüütelikkus, mida
Annabella temas nii väga armastas. Mees astus naise selja tagant välja tema ja noa vahele.
Nad võitlesid ja Robert tuli sellest välja vähimagi kriimuta. Nagu ma ütlesin — tõeline rüütel.
Siin lõpeb unistamine ning tegelikkus ja reaalsus suruvad peale. Pärast seda juhtumit ei näinud paar teineteist pool aastat. Ja ometi ei läinud mööda päevagi, kui Annabella poleks
Roberti peale mõelnud või unistanud.
Ning siis, pool aastat hiljem tuli hüvastijätt, mida Annabella kunagi ei unusta
Ehkki sellest on nüüdseks möödas kuus suve, tundub talle nagu oleks see juhtunud alles eile.
Väljas oli varajane suvepäev. Annabella toimetas aias ega märganud Robertit enne, kui too ta selja tagant kinni haaras.
Pärast tormilist tervitust muutusid mõlemad tõsiseks, sest Robert oli tulnud hüvasti jättma, kuna kolib teise linna. Ta palus, et Annabella saadaks teda rongijaama. Neiul ei jäänud muud üle
kui nõustuda, mida oligi tal öelda. Nad nägid teineteist isegi harva ja nüüd pidid need korrad veelgi harvenema.
Rongijaamas aga Robert kallistas teda ja soistas talle kõrva: “Ma armastan sind, tule minuga kaasa, kas või üheks õhtuks”. Annabella puges tugevamini Roberti embusse ja vastas:
“Sa tead, et ma ei saa lubada endale seda luksust, et sind usuksin ja pealegi ma ei saa
sinuga tulla, mu pere: ema, õde ja vend vajavad mind siin.”
Nemad olidki põhjus, miks Annabella ei saanud lubada endale haiget saamist. Kui ta oleks usukunud Roberti sõnu ja talle järgnenud ning sellest poleks midagi välja tunud nagu ta
oma südames alati teadis, oleks Annabella süda murtud ja perele poleks temast mingit abi.
Nii ta jättis oma esimese ja ainsa armastusega hüvasti. Annabella uskus, et see on ainult aastateks ehk nii. Kuigi oma südames ta teadis, et koos ei saa nad kunagi õnnelikus. Nii ta
lohutas ennast edaspidi, et armastab Robetit piisavalt, laskmaks tal minna lootuses, et
ehk leiab vähemalt tema õnne ja nii saaks ka Annabella kas või natukenegi õnnelikuks. Neiu avastas et armastab piisavalt, et tal minna lasta. Peaasi, et mees õnnelikuks saaks.
Jah, elus aga ei lähe kõik nii nagu plaanid või ootad.
Annabella katsus kõigest väest, et Robertit oma mõtetest ja südamest välja visata, aga nagu kõik teavad, siis süda ei allu mõistusele.
Möödusid järgmised kolm suve ilma, et nad oleksid üksteist näinud, aga see ei takistanud Annabellal aegajalt jälle unistamast: mis siis, kui ta meest kohtaks. Kuidas nad reageeriksid, kui nende lool oleks õnnelik lõpp?
Sel saatuslikul päeval oli Annabella koos oma venna ja parima sõbrannaga. Tööpäev oli just lõppenud ning nad valmistusid kinno minema, kui telefon helises. See oli Annabella õde,
kes teatas ilma pikema sissejuhatuseta, et mees, keda Annabella mingis mõttes oli juba
harjunud armastama, keda ta ikka veel pärast kõiki neid aastaid armastas, oli paari nädala eest
surnud.
Annabella maailm jäi seisma ning siis oli tunne nagu kogu maailm variseks ümberringi tuhandeks killuks. Nagu oleks keegi kogu õhu tema kopsudest välja imenud. Tal oli tunne, et ei
suuda hingata. Ning lõpuks tulid ka pisarad.
Päevad möödusid kui unes ja päeva lõpuks ei soovinud Annabella muud kui ainult magada, sest siis oli võimalus Robertit unes näha. Hommikul ärgates, vahetult enne seda, kui reaalsus
kohale jõudis, selleks üheks murdosa sekundist, oli Annabella õnnelik ja naeratas. Kuid kui hetk möödus ja kõik meelde tuli, oli ka tagasi tunne ,et ei saa hingata. Oli paremaid ja halvemaid päevi. Kuid Annabella unistas ikka edasi. Ta ei suutnud lihtsalt uskuda, et Robertit enam ei olnud ja kuna ta tema surmast alles nii palju hiljem kuulis, polnud Annabellal ka võimalust matustel käia ja hiljem ei osanud keegi talle öelda, kuhu mees maetud on.
Nii oli Annabellal kerge unistamist jätkata: Mis siis, kui ta ei ole surnud? Mis siis, kui nad taas kohtuvad? Mis siis, kui tunded on ikka veel alles? Mis siis, kui neil ikkagi on tulevikku?
Ometi möödus aasta Roberti surmast ja Annabella polnud ikka veel üle saanud. Peagi hakkas ta muretsema, mis siis, kui ta ei armugi enam kunagi.
Siis hakkasid tulema väikesed kuid ohutud meeldimised, mis küll peagi möödusid, aga andsid talle lootust, et ta süda ei olnud lõplikult murtud.
Nüüd, just sellel suvel, kui oli möödas veel kaks suve, avastas Annabella vanalinnas kõndides, et ta meenutab aegu, kui oli siin samas kohas teises ajas koos Robertiga ja esimest korda üle väga pika aja saab ta hingata. Ta läks koju naeratades ja pani kirja järgmised read:
On aegu, mil ei lähe mööda päevagi, kus ma sinu
peale ei mõtleks.
Kuid nüüd, kui ma sinu peale mõtlen, ei tunne ma
seda teravat valu ja piinavat igatsust.
Millegipärast olen hakkanud mõtlema, et ma ei
ole enam see tüdruk, kellesse sa armusid või
keda sa omal viisil armastasid.
Samas paljuski muutis mind just sinu surm.
Ma ei oska sulle ära kirjeldada, kui hea on sinu peale
mõelda või mingit mälestust taas läbi mängida.
Kuid mitte seda aega igatseda, mitte
soovida ennast sinna kaotada.
Sind on tore meenutada, sa oskad isegi nüüd pärast
kõiki neid aastaid tuua naeratuse mu näole.
Kuid ehk nüüd pärast kõiki neid aastaid saab alata
minu südame paranemine.
Ehk nüüd saan lõpuks oma südame tagasi, mille nii
paljude aastate eest sulle nii paljudeks aastateks andsin.
Ehk nüüd lepib ka mu süda sellega et sa ei olnud
määratud mulle.
Ja kes teab, võib-olla oleksin jõudnud samale
järeldusele ka siis, kui sa elaksid.
On kuidas on, ma annaksin palju, et sa elaksid, isegi
kui sa ei kuuluks mulle.
Ma armastan sind ja esimest korda elus
ei kaasne selle ütlemisega valu ega igatsust.
Samas olen täiesti kindel, et päevad, mil sinu
kaotusvalust nutan, ei ole veel päris möödas.
Kuid ma olen teel. Teel paranemise ja uue eluetapi
poole.
Loodan kogu südamest, et kus sa ka poleks,
rõõmustad sa koos minuga.
Annabella tundis kergendust ja samas veidi nukrust, kuid eelkõige vabadust jälle hingata.
Sõbrannad küsisid: “Aga Annabella, mis sa siis teed, kui Robert oli su eluarmastus?”
Annabella vastus on alati sama: “Kui oleks olnud, oleks ta ikka koos minuga ja meie muinasjutul oleks õnnelik lõpp.”
Annabella elas selle raske aja üle. Ta muutus tugevamaks ja ta ei ole kunagi kahetsenud, et Robertisse armus või et temaga kaasa ei läinud. Ainus, mida ta on kahetsenud, on lausumata jäänud sõnad. Et ta ei näe kunagi Roberti nägu, kui lausub need kolm sõna, mida mees oma eluajal ei jõudnudki ära oodata.
Ühes laulus on väga tabavalt öeldud:
… Sest tuleb aeg, mil päike loojub ja lilled seatakse hauale. Kas pisarad, mis langevad maha on kahetsuspisarad sõnadest, mille keegi jättis ütlemata? Kuniks on veel tänast päeva, enne kui päevast saab õhtu ja hetk on raisatud, ütle armastatud inimestele midagi head enne, kui on liiga hilja…
Kui midagi Annabella loost õppida, siis seda, et armastuses tuleb riskida — kas kõik või mitte midagi. Ning elu on liiga lühike, kasutage iga võimalust, et oma lähedastele öelda: "Ma
armastan sind."
Annabella on täiesti veendunud, et tema parimad päevad on alles ees, mitte selja taga.
