Oli vihmane hommikupoolik. Kuna minu elupaik oli siis linnast 20 km kaugusel, panin autole hääled sisse, et linna kauplustesse minna. Puhkus, veel oli puhkus….milline nauding! Vaatasin siia-sinna, avastades jälle, et mõttetult palju raha olen raisanud igasugu pudi-padi peale ning hakkasin koju tagasi sõitma.

Tee ääres hääletas noor mees. Vihmast märg…. Tavaliselt ma hääletajaid peale ei võta, aga seekord (ei tea isegi, miks) leidsin jala pidurilt ja auto seiskus mõned meetrid mehest eemal.
Ta lähenes autole, avas esiukse ja küsis, kas lähen Tartu poole. „Tartu poole küll, kuid vaid 20 km,“ vastasin muiates. „Ikka natuke lähemale minu kodule,“ sain vastuseks ja mees istus mu kõrvale.

Me pilgud kohtusid. Ta mererohelised silmad puurisid justkui minust läbi, üle kere tundsin kerget sooja tunnet. Mees oli äärmiselt kena väljanägemisega ning võluv. Temast hõngus puidutoonilist parfüümi lõhna, mis segunes vihmavärske aroomiga…. Aeg-ajalt viskasin pilgu mehe poole ning tundsin, et tema teeb seda sama. Me pilgud küll enam ei kohtunud, kuid ma tajusin tema uuristavat pilku oma kaelal, kehal… see tekitas erutavat pinget ning pani pulsi kaks korda kiiremini käima.

„Mis toimub,“ küsisin vaikimisi endalt. Äkki aga ilmus maanteele täiesti ootamatult kits ning ma pidurdasin, hea, et tee ei olnud vihmast väga märg ning sain ikka kuidagi sirgelt pidama, olles üsna kõvasti ehmunud. Loomake vaatas korraks auto poole, siis metsa poole ning olles teel olnud paar minutit, hüppas tuldud teed tagasi. Olin ehmunud, tõmbasin auto tee serva, et hetk kosuda. „No vot sulle,“ pomisesin enda ette „see veel puudus.“.

Mees võttis sõnatult minu käed oma pihku, pöörates mind enda poole ja äkki olin ma tema embuses. „Ei ole midagi, rahune, kõik läks hästi.“ Ta pluusikaelusest hõngus ikka seda imepärast parfüümi ning ma joobusin täiesti. „Kuidas Sa ennast tunned?“ küsis ta vaiksel toonil. „Suudad Sa edasi sõita või ma tulen ise rooli?“ jätkas ta sama malbel toonil. See äratas mind tema embusest eemalduma. „Ei, tänan, ikka suudan. Eks ole ennegi loomi teele tulnud, aga see oli kuidagi eriti ootamatu täna,“ vastasin talle. „Tean, eelmisel nädalal koju sõites sain seda ise tunda, ja sõitsingi kitsele otsa. Seetõttu hääletasingi täna. Pidin auto remondist kätte saama, aga näed, ei jõutud veel,“ oli mees avatum. Üritasin ennast kokku võtta ja uuesti teed jätkata. Seekord aga püsis kiirus 70-80 vahel, mis oli tingitud nii eelnevast õnnelikust õnnetusest kui ka sellest, et, endale teadvustamata, ei tahtnud ma tegelikult selle sõidu lõppu veel nii pea.

Peaaegu naabrid

„Sa oled siis teel Tartusse?“ küsisin julgemalt ja vaatasin mehe poole. „Ei, nii kaugele mul seekord vaja minna ei ole. Elan paarkümmend kilomeetrit Tallinnast väljas,“ vastas mees. „Mina ka, selles uues elamurajoonis, mis tehnopargi kõrval!“ elavnesin. „Tõsi, jah? Minu kodu jääb tehnopargist umbes kilomeetri kaugusele…näed nüüd, peaaegu naabrid,“ naeratas mees.

Ilm oli muutunud selgemaks ning vihm lakkas. Hakkasin jõudma oma kodu elamurajooni lähedusse, sissepöörde kohta. Maanteel olevas bussipeatuses peatasin auto kinni. „Mul tuleb nüüd ära pöörata,“ laususin mehele. „Ma lähen siit meeledi jalgsi, natuke minna — kasulik. Aga ma tänan Sind. Kas kõik on ikka korras?“ vaatas mees minu poole. Ma oleksin tahtnud talle kaela hüpata, et ta mind veel korraks embaks ja hoiaks. Mind valdas kirg ja iha, mida vaevu suutsin tagasi hoida. „Kõik on hästi,“ vastasin talle. Mees avas ukse ning enne ukse kinni panemist veel kord tänas ja siis kõndis rahuliku sammuga edasi piki maanteed pidi.

Hingasin sügavalt sisse ja pöörasin elamurajooni sisse. Korterisse sisenedes istusin esikusse tumbale ning hingasin erutunult mõeldes juhtunule. Harva, kui mõni mees on tekitanud minus sellise tunde, kire…. Ma kujutasin ette, kuidas ta oleks võinud mind suudelda ning veel ja veel embuses hoida. Olin lummatud sellest inimesest, keda nähtavasti ma enam rohkem ei näe. „Oleks ta siis ometi kuidagi märku andnud, et soovib veel kohtuda. Ei midagi, järelikult on suhtes. Loogiline, selline mees ei saa olla ju lihtsalt vaba!!!“ mõlgutasin mõtteid. Olles toibunud ja fantaseerimised lõpetanud hakkasin oma igapäeva toiminguid tegema ning üritasin unustada kõike toimunut, või siis pigem ma enam ei unistanud ega meenutanud.

Nädalakene oli sellest möödas

Puhkuse viimase päeva hommikul otsustasin vara randa minna, sest ilm oli juba hommikul suurepärane ning päevaks lubas pea 30 kraadi. Seega, ainus pääsetee oli rand ja vesi! Olles rannailma vaadanud ja veetemperatuure, otsustasin Pirita ranna kasuks. Eks seda rahvast sinna tuleb, kuid mererannast oli too mulle kõige lähemal.

Randa jõudes läks aina kuumemaks, keskpäevaks oli 28 kraadi. Õnneks tuul veidi küll puhus, kuid jahutust sain vaid veest, kus temperatuur õnneks 21-22 kraadi oli.

Sättisin ennast ajakirja sirvima, kui äkki tuuleiil tõi minu meeleorganitesse tuttava aroomi, elavnesin….see parfüüm…. tõusin istukile ja vaatasin ringi. Kuid ei midagi. Heitsin uuesti päevatekile mõnulema, kui taas see aroom minuni jõudis, seekord päris lähedal. Ma ei jõudnud veel reageerida, kui keegi seisis minu taga. Pöörasin ja vaatasin üles, see oli tema — see mees. Sõna lausumata vaatasin ta silmadesse, niisutasin kuumusest huuli, tõusin püsti, pilk tema pilgus kinni.

Ta jälgis iga minu liigutust, pilgus hellus. Sõna lausumata ta tõmbas mind enda vastu ja suudles… See suudlus läbis mind kui elektrilöök ja ma tahtsin veel ja veel ja veel. Me suudlesime kirglikult. „Tere taas, ma olen sinu peale nii palju mõelnud ja nüüd oled sa siin, mina käte vahel,“ lausus ta mulle kõrva sosistades. „Olen jah…..“ ei osanud ma mitte midagi muud öelda. Me heitsime mõlemad minu päevatekile ja ta hoidis mind enda embuses. Mul oli tunne nagu teaksin ja tunneksin teda juba ammu, ammu. Ma ei soovinud temalt mitte midagi küsida, sest see kõik oli nii ebareaalne ning uskumatu. Nautisin iga hetke. Me kohtusime veel nii mõnedki korrad, saatuse tahtel ei saanud meist „paari“ (mis oleks juba järgmine lugu, suisa põnevik….) kuid see suvi ja kirg usun, et oli, on ja jääb kordumatuks.