Kuid siis pidin ära kolima suurlinna ja me teed läksid lahku. Mõnda aega sai küll ühendust peetud ja tihemini suvituskohas käidud, kuid ajapikku hääbus seegi. Kohtusime uuesti mõned aastad tagasi ning hakkasime taas suhtlema.

Alguses küll vaid kui sõbrad ja ajapikku mu tunded, mis olid olnud suikunud, justkui tõusid kauakestnud unest. Taipasin, et meeldisid mulle iga korraga järjest rohkem ja rohkem, kuid ei julgenud midagi loota, kuna olid alati olnud väga tasane ja vaikne. Sinult kätte saada tunnistust, et olin su esimene armastus, oli võimatu — seda aga ütlesid mulle kõik, kes meid teadsid, kaasa arvatud sinu ema. Lootus minus tärkas, kuid ei teinud midagi.

Ootasin sinupoolset algatust. Meie suhtlus omavahel muutus — sa tegid minust rohkem välja…andsid mõista, et ka mina meeldisin sulle. Ja nii see juhtuski. Eelmisel suvel jaanitulel tegid lõpuks oma sammu, et sinust ja minust saaks meie. Ma ei suutnud seda uskuda, see oli tõesti ime, et üldse seda teha julgesid. Sellega tegin saatusliku vea, et lasin su oma südamesse. Avasin ennast sulle ning armusin ülepeakaela. Armastan sind siiani. Kõik oli suurepärane, meil polnud ühtki tüli. Olin leidnud selle, kellega tahtsin koos vananeda ning pere luua. Olid minuga nii armas ja hooliv. See oli justkui muinasjutt. Kõige parem oli lihtsalt uinuda sinu käte vahel, sinu kaisus. Kuulda su südamerütmi ja tunda su rahulikku hingamist, kui uinusin pea su rinnal.

Aeg möödus ning ilmade külmenedes jahtusid ka sinu tunded kuidagi. Eemaldusid ning tõukasid mu kaugele eemale, kord jälle lasid lähemale tagasi ning siis lükkasid mu taas kaugusesse. Olin segaduses ning sa ei vastanud midagi mu küsimusele, mis lahti on. Olime koos sõprade juures ning see õhtu oli nii armas, sai lõbutsetud ja nalja tehtud. Õhtus oli palju naeru kuulda ja sai tehtud mõned pildid, mis tulid imearmsad välja. Me sobisime nii hästi kokku.

Kaks päeva hiljem, kui olin tagasi kodus ja sõbranna sünnipäeval, helistasin sulle, tundes kohutavat igatsust su hääle järgi ning siis tuli hoop südamesse. Sa ütlesid, et pole kindel, mida mu vastu tunned. Ma ei saanud aru, milles asi, kuna just oli kõik korras ja rohkemgi veel. Ilmad muutusid aina jahedamaks ja sinu tunded samuti. Ma ei kaotanud lootust tol hetkel, arvasin, et vajad lihtsalt aega selgusele jõudmiseks. Tuli talv ja sina olid juba lausa jäine ning purustasid mu südame miljoniks killuks, öeldes, et kohtasid kedagi teist.

Hetkeks lõid mul jalad alt ning tundus nagu oleksin kaotanud kõik, mis mul oli selle hetke jooksul, mil seda ütlesid. Kogusin end ning otsustasin võidelda su armastuse pärast kellegagi, keda ma isegi ei teadnud. Praeguseks teda enam ei eksisteeri sinu jaoks. Loobusid minuga suhtlemast, kuid sain selle tagasi. Nüüdseks on selge, et suveromansid ei kuulu minu ellu ja ka sina kui armastatu ei kuulu enam sinna.

Nüüd suhtleme kui teretuttavad, aga ma ei ole veel alla andnud. Sina oled üksi ja mina ka. Armastan sind kogu oma südamest ning see kuulub siiani sulle. Olin andnud endast parima, et olla sinuga, kuigi vahemaa meid lahutas.